Sügava kaasaelamisega kirjutatud ajalooline uurimus Tallina I Baptistikoguduse oma maja saamise loost ja elust 20. sajandi alguses.

Katkend raamatu esimesest peatükist "Tallinna I Baptisti Kogudus ja mina, Woldemar von Üxküll, anno Domini 1899".

Noh, nüüd oli see asi siis tehtud! Ja sellepärast tehtud, et mina, Woldemar von Üxküll, olin oma ema käest Tallinna I Baptisti Kogudusele maja ostmiseks raha küsinud ja, mis kõige tähtsam, selle ka saanud. Varemalt oli ema küll toetanud koolimajade ehitamist ja koolmeistritele palga maksmist ning paljusid hädalisi talurahva hulgast, kuid palvemajadeni polnud tema lahke käsi senini veel ulatunud. Aga nüüd, 1899. aasta näärikuul on minu hea emaka seda otsustanud teha.

Ja pärast seda jaanuariõhtust otsust oli mul meie Laitse mõisa härrastemajas leentoolis istudes ja ema klaverimängu kuulates niisugune tunne, et tema mõtted isegi mängimise ajal puuduse-kannatajate juures viibivad. Nende juures, kes pidid rasket muret ja vaeva nägema, et oma igapäevast leiba saada. Ema käest ei söandanud ma muidugi tema mõtete kohta midagi pärida. Kuid minu meelest jooksid tema pikad peened sõrmed klaveriklahvidel just nii, mis nimelt sellistest mõttesädemetest tunnistust andsid. Ja eks ole minagi tähele pannud, et iseoma õnne jaoks peab inimene ennekõike teiste koormat märkama ja püüdma seda kõrgendada. /.../