|
|
Kodu > Kristlik
elu ja pere > Armastuse pikk
meel > Lõigud
Lõigud raamatust Armastuse pikk meel
Tahaksin taas kord selgitada, miks järeleandlikkus, isegi kristluse nimel,
võib abielule saatuslikuks saada. Nagu mudilased ja teismelised käituvad
oma vanematega väljakutsuvalt vaid selleks, et panna proovile nende meelekindlus
ja julgus, nii teevad abieluinimesedki teineteisele sedasama. Nemad, nagu
lapsedki, ootavad turvalisust tekitavat armastavat korralekutsumist, mis
näitab: “Siitsaadik, aga mitte enam!” Kindlate piiride tunnetamine tekitab
turvatunnet igas vanuses.
Olen oma teistes teostes kirjeldanud, mis juhtub, kui vanem variseb oma
lapse lakkamatute rünnakute all kokku. Austus kaob, kui küsimusele: “Kui
tugev sa oled?”, saadakse vastuseks: “Olen tehtud s-ü-l-d-i-s-t!” Laps
mitte ainult ei jõua järeldusele, et vanem tema lugupidamist ei vääri,
vaid ta tunnetab ka, et vanem ei tunne tema vastu erilist armastust. Tõeline
armastus ilmutab kriisihetkedel tugevust. Sama kehtib ka täiskasvanute
puhul.
Nagu ülal öeldud, panevad täiskasvanud üksteist proovile samal põhjusel,
miks lapsed katsuvad läbi oma vanemaid. Kasvõi alateadlikult uurivad nad:
“Kui julge sa oled, ning kas armastad mind küllalt selleks, et käskida
mul see lollus lõpetada?” Sel hetkel vajavad nad armastavat korralekutsumist,
mis sunniks neid valima hea ja halva vahel. Mida nad mingil juhul ei vaja,
on, vastupidiselt ülalesitatud soovitustele, järeleandlikkus, mõistmine,
väljavabandamine, süü kinnimätsimine ja ülevoolav hoolitsus. Osutada sedasorti
lämmatavat armastust sel hetkel tähendab mahitada vastutustundetust ja
tekitada lugupidamatust. See röövib abielult vastastikuse vastutuse!
(Lk 61-62.)
Kui üldse on midagi, mida abielurikkuja ei vaja, siis on see
süüdlaslik teinepool, kes mõistab tema kõrvalehüppeid ja võtab süü enda
peale. Niisugune inimene vajab tagasitirimist vastutuse juurde,
mitte mõistvat väljavabandamist! Just sellepärast võib kooselu kaastundliku,
salliva mehe või naisega, kes kohe andestab ja unustab, sillutada patustajale
otsetee põrgusse! Ja ma mõtlen seda tõsiselt.
(Lk 140.)
Oleme [Ameerikas] flirtinud lahutusega ning meil on sellest ette näidata
miljon purunenud kodu. Oleme proovinud ise-filosoofiaga ja uutmoodi moraaliga
ja ohjeldamatu hedonismiga. Need ei toiminud. Nüüd on aeg pöörduda tagasi
vanamoodsate väärtuste poole, nagu puhtus ja truudus ja ohvrimeelsus ja
vastutustunne ja armastus ja aus elu. Meie korralikkusest ja kannatlikkusest
ei võida mitte ainult meie lapsed, vaid ka meie, täiskasvanute, endi elu
pole siis enam nii närviline. Kuid kuulen kedagi lausuvat: “Hüva, lahutus
pole siis lahendus. Olen püüdnud kõigest hingest oma abikaasale andestada,
kuid ei usu ikkagi, et võin veel kunagi tunda armastust inimese vastu,
kes meelega murdis mu südame.” Lubage mul kinnitada, et romantilist armastust
ja õrnust saab taas tekitada, isegi kui suhted näivad olevat mulla alla
maetud. Olen olnud tunnistajaks, kuidas Armastuse Autor on “taastanud
aastad, mille rohutirtsud on neelanud”, neile, kes on püüdnud talle kuulekad
olla.
(Lk 247-248.)
Lähemalt raamatust "Armastuse
pikk meel".
Autorist lähemalt.
|
