|
|
Kodu > Kristlus
ja teised vaated > Martin Kamphuis.
Ma olin budist > Ma põgenen Buddha juurde
Ma põgenen Buddha juurde
Mõni päev enne
kursuste algust jõudsin pärast mitmepäevast vintsutavat bussisõitu Nepali
pealinna Katmandusse. Nagu tavaliselt, ootas bussijaamas salk noormehi,
kes püüdsid saabuvaid turiste oma hotelli meelitada. Ma ei lasknud end
peibutada. Ent kui ma viimaks üksi läbi pimeda linna kõndisin, oli mul
ikkagi hea meel kahe saatja üle, kes rääkisid, et nende hotellis elab
juba kolm hollandlast. See tegi otsustamise minu jaoks kergemaks.
Oma suurimaks üllatuseks avastasin, et hotellis elasid kaks minu sõpra
kodulinnast. Nad olid koos kahe kaaslasega reisinud läbi India. Olime
kindlad, et meie kohtumine polnud päris juhuslik ning evis sügavamat tähendust.
Rääkisin neile oma reisisihist, algajate budismikursuse külastamisest,
ning seepeale soovisid nad homme koos minuga tulla kloostrit uudistama.
Järgmisel päeval pedaalisime üüritud jalgratastel läbi sügiseselt kireva
maastiku linnast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuva Bodhnatha stuupa
poole. Stuupa on budistlik kultushoone, millel puudub sissepääs. Neil
on kindlakskujunenud kolmetine struktuur sümboliseerimaks kirgastunud
Buddha loomust. Neljakandilisel vundamendil paikneb kuppel. Kupli peal
omakorda asub neljakandiline torn, mille tipus küünitab taeva poole teravik.
Väike Bodhnatha asula on üks populaarsemaid palverännakupaiku. Külakese
majad paiknevad stuupa ümber. Seal on väikesi restorane ja lihtsaid söögimaju,
kus saab teed juua, samuti suveniiripoode ja kõrtse, kus pakutakse chang’i,
kohalikku paksu õlut.
Meile avanes kirev ja uudne vaatepilt. Ümber monumendi tiirles päripäeva
palverändurite, munkade ja turistide summ, kostsid häälekad palved. Mõned
palverändurid istusid mediteerimisasendis, keerutasid palveveskeid ja
ümisesid mantraid. Stuupa läheduses märkasin mitmeid inimesi, kes ikka
ja jälle heitsid laua peale pikali. Budistid uskusid, et sellest pühapaigast
kiirgab erilist väge ja pikaliheitmine või mantrate kordamine aitavad
paremast karmast osa saada. Uudishimust sõitsime paar ringi ümber monumendi.
Viimaks tõusime väikesele künkale, kus asus Kopani klooster, kus pidid
algama kursused.
Kloostrihoone oli lihtne. Seal oli pisike maja räpase köögiga, söögiruumiga,
tempel, kloostri laamade eluruumid, mõned lihtsad magalad umbes kolmekümnele
noorele tiibeti mungale ja külalistele. Ainsaks pesemisvõimaluseks oli
keset kloostri territooriumi paiknev veekraan. Seitse kivist käimlat levitasid
enneolematult vastikut lõhna ja nagu ma hiljem teada sain, kannatasid
inimesed pidevalt mitmesuguste kõhuhädade käes. Nende räpaste asutuste
külastamine nõudis meilt suurt eneseületamist.
Meid kütkestasid fantastiline vaade päikeselisesse orgu ja rahulik atmosfäär.
Pärast seda, kui olime vestelnud noore inglannaga, kes meie avaldused
vastu võttis, otsustasid kaks minu sõpra samuti kursustele jääda.
Kursustel osalejad pidid kinni pidama kloostri reeglitest: mitte lahkuda
kloostri territooriumilt, mitte omada kontakte välismaailmaga ja mitte
suitsetada. Keelatud oli kasutada uimasteid või erguteid ning iseenesestmõistetavalt
olid õppetunnid kohustuslikud.
Kursustel osales umbes 150 inimest, peamiselt õhtumaalt. Kõik osalejad
kinnitasid allkirjaga, et nad alluvad kuu aja vältel kloostri reeglitele.
Arvestades minu vabaduseiha, oli see hulljulge samm. Aga igatsus pääseda
välja sellest kannatuserikkast maailmast oli tugevam kui ükski teine soov.
Ma kirjutasin alla.
Äratus oli 5.30. Magasime kolmekaupa imepisikestes toakestes kõval puupõrandal.
Kell kuus kogunesime spetsiaalselt kursuste ajaks püstitatud meditatsioonitelki.
Meditatsiooni juhtis umbes kolmekümneaastane ameeriklane, laama Zopa õpilane.
Ta oli täidlane, kandis tumedat habet, kampsunit ja teksapükse. Kaitseks
külma vastu mässisime ennast villastesse tekkidesse ning väänasime oma
kanged jalad meditatsiooniasendisse. Meie õpetaja arvas, et halb karma
põhjustab jalavalu ja hingelist rahutust. Selle põhjuseks oli lõbujanuline
eelmine elu. Pärast aastast treeningut suutis ta ise ilma vaevata tund
aega järjest püsida liikumatult meditatsiooniasendis.
Hambad risti püüdsime püsida tardunud poosis. Veelgi suuremaks probleemiks
oli pidevalt pähe tikkuvate mõtete eemalepeletamine. Niipea kui kõlas
söögikell, ruttasid kõik tulistjalu kööki, et pääseda toidujärjekorra
algusesse ja haarata suur taldrikutäis lihtsat tiibeti sööki. Rääkisime
sageli kodus söödud maitsvatest roogadest.
Majas elasid erinevad parasiidid, näiteks lutikad, kes meelsasti meid
oma toidulauaks valisid. Olime võrreldes tiibetlastega ikka veel päris
puhtad. Vahel lippas mõni neist meditatsiooni ajal üle minu selja. Kuna
elusolendeid tappa ei tohtinud, jooksin peale meditatsiooni õue ja kloppisin
soovimatu külalise oma särgi seest välja.
Kui pisike ja suurte prillidega laama Zopa telki astus, tõusime kõik püsti
ja kummardasime tema ees, käed rinnal. Ta kummardus sügavasti vastu ja
heitis kolm korda täies pikkuses põrandale, enne kui ta brokaadiga kaunistatud
troonile istus. Üllataval kombel heitsid ka mitmed õhtumaised kursuslased
põrandale pikali. Pikemalt mõtlemata järgisin nende eeskuju. See tähendas,
et me ei kummardu inimesele, vaid igas inimeses leiduvale Buddha-loomusele.
Nii võis igaühe ees kummarduda. Ennekõike kummardatakse laama ees, sest
temas on Buddha-loomus enam ärganud.
Väikese laama inglise keel oli vaevaline. Tal oli raske hingata ning ta
pidi pidevalt köhima. Ameeriklane arvas, et köha põhjuseks on uute kursuslaste
ebapuhas karma, sest meie rikutus määrib ka laama puhast karmat.
Alustasime õpinguid ühe Buddha õpetuskirjaga, Heta-Suutraga, ja lugesime
seda inglise keeles. Tundus harjumatu ja isegi revolutsiooniline, et meile
pakutakse sellist teksti inglise keeles. Enamik tiibetlasi lausus suutraid
kas tiibeti keeles või sanskritikõlalises keeles, millest nad midagi aru
ei saanud. Nad uskusid, et hea karma saavutamiseks piisab kõlast.
Raamatus räägiti valgustunu ja tema õpilase Sariputra vestlusest, milles
Buddha kirjeldab kõikehõlmavat tarkust. Laama inglise keel oli vilets
ja nii kõlasid tema selgitused kuidagi abitult. Algul mõtlesin, et Hollandis
ei kuulaks keegi tund aega sellist mõttetust.
Suuremate kogemustega budistid hindasid tema etteasteid kõrgelt. Peagi
hakkasin ka mina tema sõnu sügavmõtteliseks pidama. Mind ajasid naerma
laama katsed öelda välja tema jaoks hääldamatuid sõnu.
Viimaks ajasid mind kõik tema jutud naerma. Laama jutustas oma lapsepõlvest
ja mind ajas naerma tema tänamatus oma vanemate vastu. Tundus, et vahel
räägib ta seda, mis talle pähe tuleb ja seejuures vaatas ta ringi nagu
poisijõmpsikas. Ameeriklane selgitas, et laama räägib just seda, mida
me konkreetsel hetkel vajame.
Mõistsime, et budistlik õpetus ja ratsionaalne mõtlemine ei käi kokku.
Vastupidi, me pidime oma teadvuse vabastama ja tegema ruumi intuitiivsetele
kogemustele. Pajatuste eesmärgiks oli teadvuse vastupanu murda ning võimaldada
meil ühel päeval nirvaanasse pääseda. Mõtlesin, et ehk avastan ühel päeval
endas nirvaana.
Tundus, et varsti suutsin ma kogeda tühjust. Pealelõunal jagunesime väiksematesse
gruppidesse ja vestlesime erinevatel teemadel. Algajad võisid siis kogenumatele
kursuslastele küsimusi esitada. Kui jutt kandus nirvaanale, jäid vastused
alati häguseks. See oligi eesmärk, sest nirvaanat ei saa kirjeldada, seda
saab ainult kogeda. Inimene võib seda ka ootamatult kogeda. See võis juhtuda
ilmselt siis, kui inimene suudab kõigest läbi vaadata ja reaalsus kaotab
oma mõõtmed.
Püüdsin omandada sellist pilku ning korraga, kui ma maastikku imetlesin,
kogesin midagi seniolematut. Kord, kui ma istusin templis ja mediteerisin,
tundusid minu keha piirid hajuvat ja mulle kangastus palju suurem vaimuilm.
Need olid minu sammud valgustumisele, ma pidasin neid väikesi samme erakordseteks...
Hakkasin üha paremini mõistma laama Zopa huumorit ja peent mõtlemist.
Salapärased tiibeti laulud äratasid minus uudishimu. Vahel ei tohtinud
me päevade kaupa üksteisega vestelda, et igapäevased asjad ei juhiks meid
valgustumise rajalt kõrvale.
Kuu lõpus toimusid mitmed pidulikud tseremooniad. Ühe eesmärgiks oli rõhutada
budistliku tee isiklikku siduvust. Kõik, kes tunnistasid ennast budistiks,
hüüdsid: “Ma põgenen Buddha juurde!” (Buddha: valgustunud teadvus, mis
on materialiseerunud religioossetes kirjutistes); “Ma põgenen Dharma juurde!”
(Dharma: budismi vabastav õpetus) ja “Ma põgenen Sangha juurde!” (Sangha:
budistlik kogudus).
Minu mäletamist mööda osalesid tseremoonial kõik kursuslased. Nii saime
formaalselt budistideks. Need, kes tundsid selle kloostri laamadega erilist
seost, said oma õpetajatelt uued nimed. Ka mina olin nende hulgas. Üks
munk ulatas mulle paberitüki uue nimega. See ei meeldinud mulle eriti
ja nii unustasin selle jälle ära. Nüüdsest peale olin ma budistide hulka
vastu võetud.
|
