|
|
Kodu > Ja
Sõna tuli väega > Võit
Joanne Shetler
Kui me Jaakobuse kirja tõlkimise lõpetasime, tegin mitu masinakirjas koopiat
neile, kes oskasid lugeda. Masinakirjutaja töö polnud mulle kunagi meeldinud,
aga näinud kirjutatud sõna väge, ootasin ma kirjutusmasina saabumist kärsitusega.
Ühe koopia sai ka mees nimega Fanganan.
Mõni päev hiljem tuli ta jooksuga, hüüdes: “Tule ruttu! Kiirusta… mu poisid
on suremas! Nad käisid metsas ja sõid mürgimarju.”
Olin otsekui halvatud. Kõigi oma seitsme aasta jooksul Balangaos ei olnud
ma ravinud mürgitust. Viimaks ma kogelesin: “Aga, aga… ma ei tea, mida
teha.”
Murelikult ja pettunult pahvatas ta välja: “No kas sa ei saaks vähemalt
tulla ja palvetada? Igatahes selles Jaakobuse raamatus, mille sa mulle
andsid, öeldakse, et nii peaks tegema.”
Neelatus. Sundisin oma jalgu järgnema Fangananile tema koju. Nagu Jaakobus
käsib, ma palvetasin – ehkki üsna hädiselt. Poiste äge oksendamine ja
kõhulahtisus lakkas kohe. Ma olin hämmastunud, Fanganan aga mitte. “Pühakiri
ju ütleb, et me peaksime seda tegema, eks ole?” Ta eeldas, et Jumal peab
oma sõna.
Jumal ei olnud minu üllatamisega lõpetanud.
Mitu kuud hiljem, kui ma olin pärast eemalolekut Balangaosse naasnud,
vahetasid kõik inimesed omavahel uudiseid. Minu toapõrandal istus trobikond
elevil inimest. Choronag, eakas külaelanik ja üks Balangao kõige võimsamaid
meediume, istus kilpkonnaloibadega murutoolis – ühel kahest istmest, mida
me hoidsime vanemate, auväärsemate inimeste jaoks. Ta ei saanud kuidagi
sõna sekka öelda.
Viimaks, ühel vaikusehetkel sirutas ta kannatamatult oma käe välja ja
pani selle minu õlale. Olin üllatunud. Balangao kultuuris ei puuduta mehed
naisi. “Kas sa oled juba rääkimise lõpetanud?” küsis ta. “Kas sa võid
mulle öelda, kuidas sinust sai Jumala laps?”
“Oh, kas ma seda oskan!” Aga ma tegin seda. See oli ootamatu rõõm. Lõpuks
olime valmis palvetama. Ma kummardasin pea ja olin juba silmi sulgemas.
Aga Choronagile oli see esimene kord palvetada ja ta polnud selle tavaga
tuttav. Ta nõjatus tagasi, tõstis pilgu taevasse Jumala poole ja hakkas
rääkima: “Jumal, minu nimi on Choronag ja ma elan siin, Balangaos…” Kümme
minutit selgitas ta Jumalale, kuidas ta oli teeninud vaime ja elanud vastuolus
Jumala seadustega, aga nüüd tahaks ta olla truu temale, Loojale ja kõigi
inimeste õigele omanikule.
***
Enamik inimesi tegi otsuse teenida Jumalat teiste seltskonnas, sageli
kellegi kodus hilisõhtul juteldes. Nad vajasid kedagi, kes oleks juba
varem Jumala sõber ja kinnitaks neile, et Jumal võib tõesti nemadki vastu
võtta. Vanemad täitsid seda osa pidevalt.
Balangaodel olid alati olnud külavanemad, eakamad mehed, kes valiti juhtideks
mitteametlikult ühise otsuse alusel. Harilikult püüdsin ma saavutada,
et need vanemad inimesed aitaksid mind tõlkimisel; nende seisund ja kogemused
olid hindamatu väärtusega. Tõlketöö abistamise käigus omandasid nad lõpuks
ebatavaliselt põhjalikud teadmised Jumala sõnast. Neist said loomulikult
ka uut laadi vanemad, balangao koguduse vanemad. Juba varakult asusid
nad õpetama teistele seda, mida nad olid ise õppinud Jumala kohta Pühakirjast.
Balangao kristlased võtsid Jumala sõna ja oma äsjaleitud usku väga tõsiselt.
Vaimudega tegelemine oli minu jaoks kõige ebameeldivam – õigupoolest ma
kartsin seda. Niisiis, üks esimesi asju, mida ma vanematele õpetasin,
oli kurjade vaimude väljaajamine. Inimesed tulid alati minu juurde, et
oma seestunud sugulasest või sõbrast deemoneid välja ajada. Sageli ei
saanud ma aru, mis on seestumine ja mis on midagi muud, kuid balangaod
eristasid seda alati. Ma ei teadnud palju, aga ma õpetasin neile kolme
asja, mida ma oskasin teha: võtke keegi kaasa; vaadake, et teil ei oleks
ülestunnistamata pattu – et te oleksite Jumala ees puhtad; ning paluge
Jumalal vaimud minema ajada.
Jumal lõi vaimud nii ilmselt ja nii sageli põgenema, et me ootasime alati
imesid. Seepärast ei kartnud ma, kui minu juurde joosti Baltazari väikese
teadvusetu pojaga.
Laps oli olnud koos oma vaimumeediumist vanaisaga. Vanamees ohverdas siga,
kui see väike poiss, veel mitte kuueaastanegi, lõikas ära ühe seakõrva
ja hakkas sellega mängima. Vaimud ütlesid vanaisa kaudu, et tahavad kõrva
tagasi. Kuid poiss polnud nõus seda loovutama. Seepärast ütlesid vaimud,
et nad võtavad hoopis poisi, ja too kukkus teadvusetult maha.
Lapse vanemad olid surmani hirmunud; vaimudele vastuhakkamise eest lepituseks
ohvrit ei olnud. Nad võtsid ta sülle ja tõid joostes minu majja.
Ma saatsin ruttu kogudusevanemate järele ja me tegime seda, mida me alati
tegime – palvetasime. Ja palvetasime. Ja palvetasime. Lõpuks viidi poiss
koju. Ja siis kuulsin ma seda üle kogu küla. Seda erilist hüüet, selget
ja kurba, mis tõusis ja langes rütmiliselt helikõrguse ja -tugevuse osas
– surnuitk. Poiss oli surnud!
Ei! Ei! kisendasid mu mõtted. Mis on juhtunud? Mis läks viltu?
Miks ta suri? See ei toimi. Jumal, sa tegid vea. Nüüd inimesed lihtsalt
lakkavad uskumast.
Ma ei suutnud inimestele külas otsa vaadata. Lülitasin sisse oma kahesuunalise
raadio ja helistasin kolleegidele Bagabagis: “Keegi peab siia tulema!
Ma pean kellegagi rääkima!” Seejärel jooksin maandumisribale, nuuksudes
kogu tee. Varsti pärast mu kohalejõudmist maandus seal Bob Griffin.
Nuuksete vahel valasin tema ette välja kogu oma valu – kogu Balangao piirkond
oli evangeeliumile kadunud. Bob kuulas, kuni ma end tühjaks rääkisin.
Ta palvetas minuga. Seejärel oma väikesesse lennukisse tagasi ronides
ütles ta: “Oota siin. Ma tulen kohe tagasi.” Tunni aja pärast oli ta tagasi
koos oma naise Louise’iga.” Sa vajad kedagi, kes oleks nädalavahetuse
koos sinuga,” ütles ta.
Usklikud ümbritsesid Baltazari leinavat peret päeval ja öösel. Jumala
trööst ja reaalsus olid vastupandamatud. Nädal aega hiljem sai kogu selle
väikese poisi perekond usklikuks. Olin hämmastusest sõnatu. Võib-olla
tundsid nad nagu Andrea, et Jumalal on õigus teha asju omal viisil. Nad
küll leinasid oma poega, aga tema surm ei kõigutanud asjaolu, et Jumal
on kõikvõimas ja talle tuleb kuuletuda.
Ma lihtsalt pidin loobuma oma ametist Jumala kirkuse kaitsjana.
|
