Kodu > Läbi pärliväravate > Poja küsimus:"Kas nad pidid surema?"



Kas nad pidid surema?

Steve Saint

Lähenedes lühikesele maandumisrajale dzhunglis, tajusin, et lendan pisut liiga kõrgelt. Tõmbasin maandumisklapi kangi põhja, aga siiski ei piisanud sellest laskumaks tillukesele muda ja rohuga kaetud rajale. Otsustasin lisada kiirust, lennates maandumisraja kohal, et saada õiget tunnetust järgmiseks katseks. Olin äsja veetnud kolm nädalat koos huaoranidega uut maandumisrada ehitades, aga see oli mu esimene maandumine huaorani / auka territooriumil, ja too pisike rada polnud just päris see, mida insenerid väikelennukit Cessna 172 konstrueerides silmas olid pidanud.

Kihutades kolme meetri kõrguselt üle maapinna, nägin selgesti maandumisraja ääres seisvate huaoranide nägusid. Kui tõusin kõrgemale ja kallutasin lennukit vasakule, et alustada uut maandumiskatset, nägin jõge ja seda, mis oli järel liivarannast, kus mu isa Nate Saint oli esimest korda maandunud huaoranide territooriumil - täpselt 40 aastat tagasi. Tema ja ta kaaslased, misjonärid Jim Elliot, Ed McCully, Pete Fleming ja Roger Youderian, olid püstitanud sellele väiksele liivaribale laagri, lootes saada kontakti primitiivsete aukadega, kes olid kurikuulsad oma raevukate sisetülide ja võõraste vihkamise poolest. Viis misjonäri tundsid põletavat vajadust jagada evangeeliumisõnumit rahvaga, kes oli tuntud vaid jahipidamise ja tapmise poolest. Esialgne sõbralik kokkupuude lõppes misjonäride surmaga auka odade läbi.

Teisel katsel suutsin vahemaad paremini hinnata. Lennates üle viimaste põõsaste, lülitasin mootori välja ja lennukirattad puudutasid maad kolme meetri kaugusel minu valitud tähisest. Hüppasin lennukist välja, et öelda tere, kuid kiirustasin uuesti startima, enne kui pärastlõunased äiksepilved vihma kallama hakkavad ja vangistavad mu väikse lennuki mudasse, muutes õhkutõusu võimatuks. Mu isa, nagu ma mäletasin, oli viinud samadel põhjustel oma Piper Family Cruiseri rannalt minema igal pärastlõunal, kui nad ootasid esimesi kontakte "metslastega" - mis on ketšuakeelse sõna auka tähendus.

Niipalju oli sama, ja ometi oli olukord tohutult erinev! Viimased kolm nädalat olin raiunud ürgmetsast maandumisrada koos "inimestega" (see on aukade omanime "huaorani" tähendus), kelle seast mõned olid tapnud mu isa ja ta sõbrad enne mu viiendat sünnipäeva. Mincaye oli üks nendest. Mincaye, kellega ma olin äsja jahil käinud, kes naeris ja naljatas iga asja peale, kes oli proovinud hularõngast oma esimesel sõbralikul kohtumisel välismaailmaga. Ta oli viibinud rannal sel 1956. aasta saatuslikul päeval. Tookord ei naernud keegi. Dyuwi, uje, malbe Dyuwi, kes ootas laagris igal õhtul, kuni vestlusesse tekib paus ja ta saab tänada Wagongit (looja Jumalat), et ta on hoidnud meid langevate puude, konga-sipelgate ja mürkmadude eest - temagi oli olnud seal rannal. Kuigi tollal vaid teismeline noormees ja kindlasti sama uje nagu praegugi, oli ta tarmukas tapja, kes teadis, mida nad olid tulnud tegema ja asus kindlasti oma töö juurde samasuguse innukusega, nagu olin näinud teda ründavat suurt puukönti, mille kallal ta oli töötanud viimased kolm päeva maandumisraja puhastamiseks. Kimo, kes tõi terve kanuutäie toidumoona, et meil oleks maandumisrajal töötades piisavalt süüa, oli samuti 1956. aastal seal olnud. Ta rääkis mulle, et viimane neist viiest noorest cowodist (võõramaalased) oli põgenenud rünnaku eest üle jõe ja selle asemel et põgeneda džunglisse, väljapoole ohtu, ronis ta ühe palgi otsa ja hüüdis viletsas huao keeles: "Me tulime teiega kohtuma. Me ei taha teile halba. Miks te meid tapate?" Seesama leebe Kimo oli kuulanud seda palvet ja kihutanud siis kahe ja poolemeetrise oda läbi võõramaalase rinna. Miks olid need leebed, lahke südamega mehed, kelle kõrval ma olin söönud, maganud ja töötanud, tapnud minu isa ja ta sõbrad? Miks ei kaitsnud misjonärid end algeliste odade eest tulirelvadega? Miks teha leseks viis noort naist, isatuks üheksa last? Mis oli sundinud huaoranisid tapma neidsamu mehi, kes olid hüüdnud neile lennukist, et nad on sõbrad, kes olid vahetanud nendega tiirlevast lennukist rippuva nööri otsas kingitusi?

Loe edasi...


 

 

© Kristlik Kirjastusselts Logos, 2000
Narva mnt 51 • 10152 Tallinn • Tel 661 3713
logos@logos.ee • www.logos.ee • Avatud E-R 10-17