|
|
Kodu > Elulood
> Meie elu on taevas > Jutustage
oma kuritegudest
Jutustage oma kuritegudest
Mind kuulati üle ainult öösiti. Nagu oleks see olnud ikka mingi päevavalgust
pelgav toiming. Vaesed juurdlejad. Pidin nii sageli nende kallist öörahu
rikkuma.
Minu esimene ülekuulaja oli major Zaitsev. Aga võib-olla oli neil julgeolekumeestel
kõigil ka mitu nime.
Ta oli väga viisakas keskealine ohvitser, kes võttis oma asja täiesti
tõsiselt.
Kui valvur oli mind Pagari keldri kolmeteistkümnendast kambrist mööda
mitmeid koridore ning kitsaid treppe üles viinud, andis ta mind ühes ruumikas
toas üle ühele kuldpagunitega mehele, kes tutvustas ennast major Zaitsevina.
Mina ennast tutvustada ei pruukinud, kuna mu toimik lebas ta ees laual.
Siiski pidi ta ülekuulamisprotokolli märkima ka kõik formaalsused. Seepärast
tuli mul vastata küsimustele perekonnanime, nime, isanime ja sünniaasta
kohta.
Kui nendele küsimustele saadud vastused olid kirja pandud, alustas ta
sõbralikult minu poole pöördudes: “Noh, nüüd palun rääkige mulle oma kuritegudest.”
“Kuritegudest?” küsin ma hämmastunult.
“Just nii, palun rääkige puhtsüdamlikult, mille pärast teid on arreteeritud
ja mille pärast nõukogude võim on sunnitud teid karistama.”
“Palun väga, mul ei ole aimugi, mille pärast mind on arreteeritud ja milliste
kuritegudega olen ma hakkama saanud, et nõukogude võim mind peab karistama,”
raiun ma kangekaelselt vastu.
“Mõtelge järele,” lausub too viisakas tšekist. Läidab sigareti ja kaob
ukse taha.
Ta laseb mind väga kaua üksipäini istuda ja oodata. Kui ta jälle ilmub,
olen tukkuma jäänud. Ja et ma mitte midagi ei suutnud välja mõtelda, siis
saadab ta mind jälle alla keldrisse. Kindlasti ei täitnud ta sel ööl oma
plaani. Aga võib-olla ta käis vahepeal mõnda teist “roimarit” üle kuulamas
paremate tagajärgedega.
Istun nädala-poolteist all keldris ja mõtlen oma kuritegude üle järele.
Ma leian ühte ja teist, mille eest Jumala vits mind peaks karistama, aga
mitte midagi, mille pärast mind peaks nõukogude kohtu ette vedama. Ma
pole võidelnud üheski armees, pole osa võtnud ühestki vandeseltsist, pole
sõimanud nõukogude võime, pole heaks kiitnud fašistide häbitegusid. Selle
asemel olen toonud kommuniste välja surmalaagrist, olen varjanud põrandaaluseid,
Saksa okupatsiooni ajal isegi põrandaalust vaimulikku noorteajakirja välja
andnud, jutlustanud juutide tagakiusamise vastu. Tõesti, ma ei saa otsa
ega aru peale, mille eest on nõukogude kohtul mind himu karistada.
Mida rohkem ma selle kallal juurdlen, seda segasemaks saavad minu arreteerimise
motiivid. Viimaks ma, et sellest luupainajalikust olukorrast vabaneda,
ei hakkagi enam üldse selles suunas juurdlema. Niigi on seal all keldris
elamistingimused üsna väljakannatamatud. Mehed istuvad põrandal, kõik
ihualasti. Higi voolab terve aja mööda külgi alla. Ventilatsioon on ilmast
ilma rikkis. Oleme sisse seadnud järjekorra: igaüks saab pisut aega hingata
kambri ukse alt, kus põranda ligi on jäänud paari sentimeetri laiune pilu,
värsket õhku. See värske õhk on küll koridori läpatusega pooleks, aga
meie kambri sumbunud leitsakuga võrreldes siiski värske õhk. Hommikul
saadud leivapaika on õhtuks meie kambri õhus juba hallitanud.
Kui naine mulle paki tõi, siis pidi selle korraga ära sööma. Järgmiseks
päevaks polnud võimalik mitte suutäitki hoida. Muidugi läks selle hävitamine
kolmeteistkümne mehe käes üsna kähku.
Juttu ajada tohtis ainult sosistades. Niipea kui keegi oma häält tõstis,
sisistas luugiaugust valvuri hääl: “Tiše!”
Siiski, ka sosistades sain ma oma kambrikaaslastele kuulutada evangeeliumi.
Sosistades jutustati oma elulugusid. Sosistades arutati tuleviku väljavaateid.
Sosistades isegi kakeldi.
Ainuke vaheldus oli viieteistkümneminutine jalutuskäik vangla kitsal õuel.
Seal pidime astuma hanereas üksteise järel, käed seljal. Ei tohtinud sõnagi
lausuda ega üles vaadata. Siiski ei olnud keeldu kopse karget talveõhku
täis tõmmata.
Aga pärast sellist värskes õhus viibimist oli veel raskem tagasi tulla
läppunud, sooja ning niiskesse kambrisse.
Ja seal ma istun, kui kõik jutud on otsa saanud, ning vahin lömakslitsutud
lutika kesta, püüdes kindlaks teha, kui palju see iga päevaga õhemaks
on kuivanud.
Juba hakkan arvama, et mind on siia alla keldrisse hoopis unustatud, kui
ühel ööl mind jälle ülekuulamisele viiakse.
Major Zaitsev on nähtavasti vana ülekuulamisblanketi alles hoidnud, seepärast
ei pruugi ta teist korda küsida mu perekonna-, ees- ja isanime ega sünniaja
järele. Ta asub kohe asja juurde.
“Noh, kas olete oma kuritegude üle järele mõtelnud?”
“Jah, mul on nii kahju, et olen olnud ülekohtune oma poja vastu. Ta jäi
haigena koju lamama, kui mind ära viidi. Ja ma mõtlesin, et ta on laisk.
Nõnda olin ma tihti kuri tema vastu ning kannatamatu, kui ta halvasti
õppis. See on minu kõige raskem kuritegu, mis mulle meelde on tulnud.
Küll tahaksin seda heaks teha.”
Juurdleja lasi mind kõike seda rahulikult rääkida. Siis vaatas ta korraks
karmilt minu otsa ja helistas sõna lausumata valvuri. Ülekuulamine oligi
jälle seks korraks läbi.
“Sul läks täna ruttu!” ühmas valvur ja lükkas mind kambrisse.
Sellel ööl mul enam und ei olnud. Ei tea, mis nad nüüd minuga peale hakkavad?
Aga päevad kulgevad ikka endisel viisil. Kaks korda päevas saame süüa.
Kaks korda päevas on ka loendus. Käime ka saunas, mille seinad on veel
kuuliauke täis. Mehed teavad, et 1941. aastal tapeti seal inimesi. Ja
üks neist ülemtimukaist on saanud korpusnoist nooremleitnandiks. Seda
rõugearmilist jässakat ohvitseri kutsuti millegipärast King-Kongiks. Kui
sellist lõusta pimedas kohtaksid, astuksid küll teelt kõrvale. Aga loenduse
ajal ei käitunud ta mitte just nõnda, et teda oleks võinud jõhkardiks
arvata, ehkki ta pilgust võis lugeda palju.
Kaks nädalat läheb mööda, ilma et mu nime hüütaks. Olen vist hoopis unustatud.
Ka pakki ei tooda mulle enam. Võib-olla on juurdleja mind sellega karistanud,
sest ma pole “puhtsüdamlikult” oma kuritegusid üles tunnistanud. Mehed
kambris arvavad, et mind varsti koju saadetakse. Aga mu enda süda muutub
seda raskemaks, mida kauem mind tülitamata jäetakse. Ja siiski püüan juurelda,
kas ma siis tõesti ei leia midagi, mille eest nõukogude võim võiks mind
karistada. Ja siiski. Seda ma kindlasti ei salga, kui mind peaks veel
ülekuulamisele viidama.
Vahepeal hakkas skorbuut mu kallal järama. Jalad paistetasid ning neile
tekkisid mädanevad haavandid. Üldine nõrkus rammestas mind mõnel päeval
nõnda, et poleks isegi jalutuskäigule tahtnud minna. Sundisin siiski ennast
sööma ning rõivastuma jalutuskäiguks.
Ja siis korraga kutsutakse mind välja päise päeva ajal. “See on hea märk,”
ütlevad kambrikaaslased.
Seesama ülekuulaja tuba. Aga selles on nüüd kaks ohvitseri. Minu vana
“sõber” on kutsunud ühe turske kapteni endale appi. Tähendab minuga pole
nii lihtne toime tulla.
Nüüd küsitleb see kapten mind. Neil mõlemal on ees paberilehed märkuste
tegemiseks. Kui olen jällegi ennast perekonna-, ees- ja isanimepidi tutvustanud,
siis küsib kapten: “Ütelge, milleks teie jäite siia Eestisse?”
“Oma rahvast teenima!” kostsin talle.
“Häh, oma rahvast teenima! Mitte teenima ei jäänud teie oma rahvast, vaid
teda reetma. Ja nüüd mõistab teie rahvas teie üle kohut!” kähvab ta vihaselt.
“Kuidas nii, et mu rahvas minu üle kohut mõistab? Ma pole siiani kohanud
ühtegi oma rahva liiget siin. Teiega pean purssima vene keelt ja isegi
valvur koridoris on võõras. Palun väga, kus see minu rahvas on, kes minu
üle kohut mõistab?” protesteerin mina.
“Hüva, te tahate oma rahva liiget näha. Ka neid on siin.” Seda öelnud,
tõuseb too äge kapten üles ja läheb välja. Major on aga vait ja sehkendab
paberilehele vaid mingisuguseid rõngaid ning riste. Natukese aja pärast
tuleb kapten tagasi ühe küüraka juudiga. See põristab kõvasti r-tähte
ja pärib ilma pikema sissejuhatuseta: “Kuidas on teie nimi?” – “Haamer,”
vastan mina. “Haamer, ah Haamer, ja mis elukutse teil oli?” pärib mu “rahva
liige”.
“Olen pastor.”
“Pastor, ah pastor. Kui kaua te seda ametit pidasite?” küsib heebrea mees.
“Kakskümmend aastat!”
“Kakskümmend aastat, see on kaua küll. Liiga palju aega on teil lubatud
papi kuube kanda, nüüd kisume selle teie seljast maha!” kärgib juut minu
rahva nimel ja kaob.
Pöördun ohvitseri poole, kes sellest jutuajamisest mitte mõhkugi aru ei
saanud, üteldes: “Suur tänu demonstratsiooni eest. Mulle oli see täiesti
piisav.”
“Noh, vaadake,” ütleb major leebelt, “nüüd ehk räägite meile siis oma
kuritegudest.”
“Jah, nüüd võin rääkida, mis teid huvitab,” sõnan tähendusrikkalt.
Mõlemad ülekuulajad asuvad paberipoogna taha märkusi tegema.
“Ma olen varas,” raban neid järsku. Hetke vahivad nad mind, üllatus silmades,
päris imestunult. Siis osatab kapten: “Varas oled. Varastad oma seltsimeeste
leivapaikasid kambris?”
“Ei, seda mitte. Aga ma varastan iga päev, heites pilgu sinisesse taevasse.”
“Mis see tähendab?” küsib nüüd major uudistades.
“Iga päev, kui meid viiakse jalutuskäigule, siis varastan ma, heites pilgu
sinisesse taevasse.”
“Miks sa seda varastad?” pärib kapten.
“Seepärast, et see on keelatud.”
“Kes seda sulle keelab?” kärgib kapten ägestudes ja astub otse minu ette.
“Need sadistid, keda olete meie valvureiks pannud,” kostan rahulikuks
jäädes.
Siis saan hoobi pähe. Silmad löövad tuld. Kätega palet kattes ootan uut
lööki, aga seda ei järgne. Vihane kapten on sisistades uuesti laua taha
istunud. Selle peale deklareerin ma kogu solvatud vangi lõhestumisega:
“Ja kui te ka mu silmad pimedaks pistaksite, taevasse te mind ometi ei
saa keelata vaatamast.”
Siis vahetavad nad tasakesi omavahel mõne sõna. Kapten lahkub minule pilku
heitmata toast ega tule enam tagasi. Ja ma ei ole teda oma elus enam silmagagi
näinud.
Major, avades mingi kausta, leiab sealt midagi lugeda. Olles seda pisut
aega uurinud, hakkab ta minult pärima andmeid inimeste kohta, kes on soovinud
põgeneda meie maalt. Kas ma tean mõnda niisugust? Jah, mulle meenub keegi
provokaator.
Jutustan sellest, kuidas koguduse kantseleisse tuli kuidagi salatsedes
väikest kasvu mehike ning palus minuga nelja silma all rääkida. Ta tutvustas
ennast Adossorina. Major hakkab hoolega minu juttu üles kirjutama. Nõnda
lasen veel kord selle sündmuse kõigis üksikasjus elavaks saada, kus too
mehike räägib mulle, et ta on kuulnud minust kui heatahtlikust inimesest,
kes aitavat soovijaid üle lahe Soome põgeneda. Küsisin tookord sellelt
provokaatorilt, kus ta niisugust juttu on kuulnud. “Naistekliinikus,”
ütles too tolvan. Saatsin tolle mehe siis uksest välja, soovitades tal
seal veel teisigi lorijutte kõrva taha panna, sest seal on palju naisi
koos ja nõnda ka palju jutte veeretada.
“Aga miks te seda meest võimudele üles ei andnud?” küsib ülekuulaja teeseldud
karmusega.
“Milleks ma seda pidin tegema, kui te selle ise olite saatnud.” Rohkem
ta sellest sündmusest juttu ei teinud.
“Aga kas te pole ka mõnda kurjategijat tahtnud nõukogude võimu eest varjata?”
pärib major teisele teemale üle minnes. Küll ta midagi sellekohast jällegi
toimikust leidis.
“Kuidas sain ma mõnda kurjategijat varjata?”
“Noh te kirjutasite talle välja valedokumendi ja ta sai sellega passi.”
“Mis puutub valedokumenti, siis võimalik, et olen neid tuhat tükki välja
kirjutanud. Meie koguduse raamatud põlesid kõik ära kiriku põlemisel 1944.
aasta 25. augustil. Ja taastades neid, tulid inimesed ning lasid ennast
kirja panna, andes selleks suulised andmed. Kui nüüd keegi vajas väljavõtet
kirikuraamatuist, siis andsin seda ilma pikema jututa. Ma teadsin, et
iga väljavõte, mille õpetaja kirikuraamatuist kellelegi välja kirjutab,
on Nõukogude seaduste ees ainult täiskirjutatud paberileht ja mitte dokument.
Kui teil selles suhtes on mingeid pretensioone, siis tuleb teil lasta
miilitsaülemaid vangi panna, kes niisuguse dokumendi põhjal on passe välja
andnud. Minu ülesanne pole aga kindlaks teha isikuid, kas nad on tõepoolest
need, kelleks nad endid nimetavad. Veel enam sellepärast, et neid oli
meie kogudusel ligi 20 000.” See seletus paistis talle ammendavana.
Rohkem polnud tal minult enam midagi küsida, ka ei soovinud ta ülekuulamisprotokollile
minu allkirja.
Minu asi paistis olevat segane asi.
Ka sel korral polnud juurdlejal kuigipidi võimalik anda mind kurjategijana
“karmi kuid õiglase” Nõukogude kohtu karistada. Ta lasi mind varsti selle
peale jälle alla kambrisse viia.
Ma olin teda küllalt kaua aega tülitanud ja ta polnud ikka veel oma plaani
täitnud.
Aga mu süda aimas siiski, et mu asja nii kergelt ei lõpetata. Ega usuasjade
volinik poleks muidu ütelnud: “Me tahame teid teisel teel distsiplineerida.”
Ja tema oli ju ka julgeolekumees.
Küll nad midagi ikka leiavad, millega mulle oma kümmekond aastakest väänata.
See mälestus on Pagari keldrist veebruarikuul 1948.
Lähemalt raamatust "Meie
elu on taevas".
|
