|
|
Kodu > Piibli-
ja usuteadus > Elmar
Salumaa. Matteuse rõõmusõnum > Sissejuhatus
Sissejuhatus
1. Asend kaanonis. Uustestamentlikus kaanonis on Matteuse evangeelium
algusest peale seisnud esikohal: seda kinnitavad peaaegu kõik teadaolevad
vanimad Piibli ja Uue Testamendi raamatute loetelud, samuti vanakiriklikud
autorid koos vanimate säilinud käsikirjadega. Ainult mõningais koodekseis
ning ladinakeelseis käsikirjus on see evangeelium pidanud loovutama oma
esikoha mõnele teisele - enamasti Johannese evangeeliumile. Kas Matteuse
evangeeliumi silmapaistev asend viitab ühtlasi autoriteetsele päritolule
või vanusele, on muidugi omaette küsimus, millele saab vastata üksnes
oletamisi, vaatamata põlisele traditsioonile. Võimalik, et ta on pälvinud
tähelepanu sootuks teiselt seisukohalt: esmajoones oma ainerohkuse ning
sisulise mitmekesisusega, milles ei suuda temaga sammu pidada, isegi mitte
ainevalikult rikkalik ning hästikorrastatud Luuka evangeelium. Jeesuse
tegudest ning elusündmusist jutustavate lugude kõrval sisaldab just Matteuse
evangeelium Jeesuse kõnesid edastavaid pärimusi, koondatuina ühtseteks
ning enam-vähem terviklikeks ainekompleksideks. Esiletõstmist väärivad
Mäejutlus (5-7), tähendamissõnad (13), pikem läkitus jüngritele (10) ja
väga tähelepanuväärsed eshatoloogilise sisuga kõned ning tähenduslood
passioonieelseilt päevilt Jeruusalemmas (22-25). Kõik need kõnelised kompleksid
on asetatud neid raamistavaisse jutustusisse, mis sisaldavad andmeid Jeesuse
elukäigu ja vahekordade, kannatamise, surma ja ülestõusmise kohta. Kahtlemata
on seesugune "täiuslikkus" kaasa aidanud esikoha kindlustamisele. Kuid
selle puhtvälise asjaolu kõrval tuleb mainida ka sisulist omapära: kogu
Matteuse evangeeliumi pärimustikku kannab oma olemasolu eest võitlev kogudus,
kelle praktilised eluvajadused on kujundanud ta selliseks, nagu ta praegugi
on.
2. Kirjanduslik iseloom. Mõiste "evangeelium" ise määrab oma algkristliku
kirjanduspärimuse iseloomu kõige tabavamalt. Profaanhellenistlikus keelepruugis
on seda mõistet kasutatud mitmes erinevas tähenduses, millest valdavamaks
kujunes üks hilisemaid, mille kohaselt sõna euangelion tähendab lihtsalt
"rõõmu" või "võidusõnumit". Kui pärast võidukat lahingut saabus linna
virgats võidusõnumiga, siis oli tema teade linnakodanikele euangelion.
Religioosse ilme omandas mõiste arvatavasti seoses antiikse keisrikultusega:
impeeriumi jumaldatud ainuvalitseja käske ning seadlusi, eeskirju ning
manifeste pühitseti "rõõmusõnumitena", mis pidid tagama inimestele rahu
ning heaolu. Hellenistlikust keelepruugist kandus see mõiste juutkonna
keelepruuki, nüansseerudes siin vastavalt juutkonna religioossele mõttemaailmale.
Tõeline, juubeldamapanev "rõõmusõnum" (bissar) võis olla üksnes sõnum
Jumala tõotatud Messia saabumisest ja tema kuningavõimu teostumisest siin
maailmas, nagu prohvetid olid ette kuulutanud. Sellega ühenduses muutub
"rõõmusõnum" "õndsussõnumiks" ning omandab eshatoloogilise värvingu.
Viimane tähendus on tal ka evangeelses pärimustikus. Toetudes vanatestamentlikele
ettekuulutusile (Js 61: 1-5), tunnistab Jeesus oma isikus ja tegevuses
"evangeeliumi" saabumist ning teostumist (Lk 4:18), juhtides küsijate
tähelepanu tegudes tõekssaanud ja tõekssaavale "evangeeliumile" kui pääste-
ning lunastussõnumile (Mt 11:5). Samas mõttes kasutab mõistet ka Paulus
- talle pole "evangeelium" mitte ainult Jeesuse Kristuse isik, temas teostunud
ja tema läbi ilmutatud pääste, vaid ka selle kuulutamine ning tunnistamine
(Rm 1:11jj; 1Kr 11:1jj). Nii kujunevad uustestamentlikus keelepruugis
"evangeelium" ja kerygma peaaegu sünonüümideks. Samal ajal hakkab varakristlikus
kasutuses kostma uus nüanss: "evangeeliumiks" nimetatakse ülekandeliselt
ka kõiki neid varakristlikke pärimusi, mis tunnistavad ning jutustavad
Jeesuse Kristuse tegevusest ja õpetusest, kannatamisest, ristisurmast
ja ülestõusmisest. Ent elav tunnistus, mille autoriteedina olid esmajoones
Jeesuse vahetud jüngrid ja apostlid, asendub aegamisi - võib-olla paaril
aastakümnel pärast Kolgata sündmust - kirjalikult fikseeritud tunnistussõnaga.
Juba II sajandi alguses nimetati "evangeeliumideks" kirjalikke ürikuid,
milles sisaldus Jeesust tunnistav ja tema isikust ning tegevusest kuulutav
"õndsussõnum". Sellega seletub arvatavasti ka evangeeliumide nimetamine
koostaja või kirjapanija järgi: neid pole kunagi mõistetud ühe või teise
autori või koguduse loominguna, vaid üksnes kirjalikult jäädvustatud tunnistustena
ühe ning sama, ristilöödud ning ülestõusnud Issandas ilmunud pääste ja
õndsuse kohta.
Evangeeliumid moodustavad täiesti iseseisva ning ainulaadse kirjandusliigi,
millel ei ole ega saagi olla võrdset inimkonna religioosse pärimustiku
maailmas - ka ristiusu enese loomingus mitte. Evangeeliumid ei ole kavandatud
biograafiatena ei antiikses ega tänapäevases mõttes. Pärimuste kirjapanijail
või suulisil kujundajail on puudunud igasugune huvi peategelase - Naatsareti
Jeesuse sisemise arengu, tema puhtelulooliste andmete, kaasaja ja isegi
tema arvatava "õpetuse" vastu. Seetõttu tähendab evangeeliumide käsitlemine
üksnes Jeesuse "elu ning õpetuse" allikatena täielikku möödavaatamist
otstarbest, milleks nad kirja on pandud ning millena neid kristlikus koguduses
on mõistetud. Me ei tohi evangeeliumide kirjanduslikulgi hindamisel lähtuda
paralleelidest antiikse biograafia ning memuaarikirjandusega. Kahtlemata
leidub siin biograafilisi, kaasajalisi, olustikulisi ja memuaarilisi materjale,
kuid need on ikkagi ainult välise raamistik evangeeliumi peaainele. Evangelistid
osutuvad üksnes olemasoleva, enam-vähem vormunud pärimustiku kogujaiks,
korrastajaiks ning kirjapanijaiks, mitte aga selle loojaiks või töötlejaiks
koguduse teoloogiliste tõekspidamiste alusel. Asjade loomulik külg oli
pigem vastupidine - algkogudus ammutas oma teoloogia pärimustikust. Uusima
uurimise järgi on valdav osa pärimustikust sõnastatud enne selle kirjalikku
fikseerimist. Millises ulatuses esineb algset traditsiooni ja millises
redaktsioonilist materjali, selle kindlaksmääramiseks puuduvad erapooletud
kriteeriumid. Rangelt võttes ei ole sünoptilised evangeeliumid ju midagi
muud kui vaid erinevais vormes kujundatud üksikpärimuste kogud, kusjuures
nende omavaheline seos on tihti lõtv ja lünklik. Iga looke ja pärimuskilluke
moodustab kirjanduse seisukohalt omaette enam või vähem tervikliku lühipärimuse,
millele liitvat redaktsioonilist ainet on lisatud märksa ettevaatlikumalt,
kui oletavad äärmuslikud kriitikud. Kõik-mõeldavate kirjanduslike lühivormide
otsimine evangeeliumide ainestikust, mida harrastatakse uusimalt vormiloolises
koolkonnas, on mitmeti küsitav. Taolised analüüsid, nagu R. BULTMANNi
"Sünoptilise traditsiooni ajalugu", ei suuda näha raagude tagant metsa
enese üllaid kontuure.
Kirjanduslikult sisaldub evangeelses pärimustikus vaid kaks vormi, mis
tihti on teineteisega põimunud lahutamatuks tervikuks ja mille kohta võib
küsida, kas nad üldse ongi esinenud eraldi. Üheks selliseks vormiks võib
pidada lugusid, mis edastavad Jeesuse elusündmusi ning kirjeldavad tema
tegusid, iseloomustades seejuures tema suhtumist olukorrisse ja inimesisse.
Et need lood - sageli üksnes napisõnalised "anekdoodid" - on peaaegu alati
seotud Jeesuse õpetavat, hoiatavat või vaidlevat laadi õiendusega, kuulub
orgaaniliselt nende lugude juurde ega anna mingit asjalikku põhjust oletuseks,
nagu oleks olukorra või sündmuse kirjeldus tekkinud hiljem - teisisõnu:
väljamõelduna toimetaja poolt lugu ilmekamaks muutva raamina. Sündmus
koos selgitava üttega on omavahel seotud juba in statu mascendi - kui
üte on algupärane, siis on ka seda raamistav juhtum ehtne.
Teise pärimusvormi kuuluvad kõned ning lühemad ütted, olukorraga seostamata
tähendussõnad ning tähenduslood. Kuna Jeesus esines oma lühikese avaliku
tegevuse vältel õpetajana, siis võib pidada tõenäoseks, et tema väljendused
ka hiljem suuliste pärimustena nii otseste jüngrite kui ka teiste temaga
kokku puutunud isikute mälus tõetruult talletusid. Seda soodustas ka nende
rahvapärane keel ning konkreetsus. Tuleb meeles pidada, et vanal ajal,
mil inimeste mälu polnud koormatud igapäevase elu vajadustega nagu praegu,
suudeti palju rohkem ning täpsemalt meeles pidada õpetusi ja väljendusi
mitte ainult aforismide, vaid ka pikemate sõnanduste kujul. On täiesti
võimalik, et Jeesuse lähedased jüngrid võisid sõna-sõnalt korrata seda,
mida nad oma õpetajalt olid kuulnud - ja võib-olla isegi korduvalt kuulnud.
Vanal ajal seisiski õppimine esmajoones päheõppimises - meilgi leidub
rauku, kes sõna-sõnalt tsiteerivad mitte ainult üksikuid piiblisalme,
vaid ka pikemaid osi, terve katekismuse ja arvukalt kirikulaule. Sellest,
et Jeesus ise pole midagi kirjalikult jäädvustanud, ei saa teha järeldust,
nagu poleks hiljem fikseeritud ütted ehtsad. See muidugi ei tähenda, et
mõnesuguse kõnelise ainese fikseerimisel redaktorid või kogujad poleks
tarvitanud mõnevõrra oma korrastavat kätt - kuid igatahes mitte sel määral,
nagu paljud kriitikud tänapäeval kalduvad oletama. Miks Matteuse evangeelium
eriti silmapaistval määral sisaldab kõnelist ainet, selle juurde tuleme
hiljem.
Need kahesuguses vormis algpärimused on praeguste evangeeliumide põhivara.
Kas algpärimusi juba varem kirjalikult fikseeriti, sellegi kohta puuduvad
andmed. Kahtlusteta võib aga väita, et kõik praeguste evangeeliumide koostajad
on oma ainest korrastanud, püüdes üksikpärimusi esitada omavahelises seoses
ning sõltuvuses. Aine sisulisest loogikast tingitult moodustabki kõikidele
evangeeliumidele omase raamistiku elulooline skeem, mis esineb enamasti
lühikeste seostavate lausetena üksikpärimuste või nende rühmade vahel
- kord lihtsalt jutustamist jätkava sidesõnana, kord põgusalt situatsiooni
kontuure edastavana, sisaldades sageli ka nappe andmeid ühe või teise
sündmuse aja ning koha kohta (Mt 2:1; 4:17; 13:1; 19:1 jm). Sageli ilmneb,
et nii pärimuste esimesed sõnastajad kui ka neid kogunud ning korrastanud
evangelistid tundsid üllatavalt vähe huvi puhtbiograafilis-ajalooliste
andmete vastu. Seetõttu ei anna ka mainitud skeem evangeeliumidele kirjandusliku
biograafia ilmet, vaid säilitab nende tunnistavat ning kuulutavat laadi
iseloomu. Evangeelium on kerygma, mille lähe ning alus on konkreetsetes
ajaloolistes tõsiasjades ning sündmustes, mis keskenduvad Jeesuse Kristuse
isikule - ent mitte temale kui kord elanud, kannatanud ja ristisurmas
hukkunud isikule, vaid kui ülestõusnud Issandale - just see tõsiasi asetas
kogu evangeelse pärimustiku sootuks enneolematusse valgusse, andes talle
selle absoluutselt eriomase ilme, mis tegi temast tõelise "evangeeliumi"
- päästva, vabastava ning lunastava rõõmusõnumi kõigile, kes igatsesid
Jumalale meelepärast elu ning õndsust. Mitte "objektiivset" tõde otsivate
neutraalsete ajaloolaste või uuest ideest või õpetusest vaimustatud literaatidena,
vaid ligioleva Issanda imepärasest tunnetusest ajendatuna tegid evangelistid
oma tööd - kogudes, korrastades ning kirja pannes esimeste tunnistajate
ringes elavat pärimustikku, et see oleks vahend ning teeviit ka järgnevaile
põlvkondadele, jõudmaks päästvale usule. Jeesuses ilmutas Jumal inimsoole
oma armu- ning õndsustpakkuvat tahet, Jeesuse ülendas ta ülestõusmises
Issandaks, kelle kätes oli nüüdsest peale kõik "meelevald taevas ja maa
peal" ning kes oma tõotuse kohaselt viibis omade juures "iga päev maailma-ajastu
otsani" (Mt 28:18 jj). Sõnum tollesama Issanda maapealsest elust ja tegevusest,
tema kannatamisest, ristisurmast ja ülestõusmisest ongi evangeeliumi sisu
- Jeesuse kui Issanda tunnistav kuulutamine ongi tema otstarve. Evangeelium
on absoluutselt enam kui ajalooürik Naatsareti Jeesuse kohta.
3. Teoloogiline omapära. Kuigi kõikide evangeeliumide viimne ning
tähtsaim otstarve on ühtne, osutuvad nad selle saavutamise viisis üksteisest
mõnevõrra erinevaiks.
Matteuse evangeeliumi teoloogilise omapära võtmeks osutuvad vanatestamentlikud
tsitaadid-seletused, mida tavaliselt nimetatakse "reflektsioonitsitaatideks"
ning mis alati on teksti lülitatud eelneva selgitava fraasiga "et läheks
täide, mis on öeldud prohveti läbi", - millele järgneb tsitaat ise (Mt
1:22; 2:15; 2:17; 2:23; 4:14j; 8:17; 21:4j; 27:9j). Viis ning vabadus,
kuidas neid seejuures kasutatakse, on tekitanud eksegeetidele rohkesti
peamurdmist. Meid ei tarvitse huvitada, kas tsitaate õigesti ning asjakohaselt
rakendatakse või mitte, kuid igal juhul paelub tähelepanu otstarve, milleks
neid on kasutatud. Just selles avaldub üks Matteuse evangeeliumi sisulisi
tunnusjooni: kogu tema pärimustiku korrastamist kannab tahe näidata, kuidas
Jeesuse elus ja tegevuses on tõepoolest teoks saanud vanatestamentlikud
ettekuulutused tõotatud Messia kohta. Mitte see, et ta astus üles jumaliku
meelevallaga, sellega imetegusid tegi, haigeid tervistas, hädalisi aitas
ja patte andeks andis; isegi mitte see, et ta pärast alandavat ristisurma
üles tõusis - millega piirduvad teised evangeeliumid -, ei teinud teda
tõeliseks Messiaks, vaid see, et temas kiri on täide läinud. Juba evangeeliumi
alguses püütakse suguvõsade tabelite varal selgitada tema tõotusekohast
päritolu Taaveti hõimust. Tema lapsepõlve sündmused teostuvad sama täidemineku
vaimus, hilisemast elust ja tegevusest kõnelemata. Seda nenditakse isegi
sääraste väheütlevate üksikasjade puhul nagu tema kannatuseelne saabumisviis
Jeruusalemma (Mt 21:4j) või lugu Juuda hõbeseeklitega (Mt 27:9). Iga lugeja
või kuulaja peaks veenduma, et ristilöödud ning ülestõusnud Jeesus ei
ole keegi muu kui Iisraelile Jumalast tõotatud tõeline Messias - Päästja,
kelle saabumist kogu usklik rahvas on pinevusega oodanud. Jeesuse Messiaks
tõestamine võis oma otstarvet täita üksnes nende juures, kes ise elava
usu ning kindla lootusega vanatestamentlikele ettekuulutusile ning tõotusile
toetudes ootasid Päästja tulekut. On enam kui tõenäoline, et Matteuse
koostatud evangeelium oli mõeldud esmajoones juutidele, äratamaks neis
usku ning usaldust Jeesuse Kristuse vastu ja võitmaks neid kristluse poole.
Matteuse evangeeliumis leidub teisigi üksikasju, mis seostavad seda vanatestamentliku
taustaga. Nagu muiste Mooses, nii peab ka Jeesus raevuka isevalitseja
viha eest nooruses paguluses elama (Mt 2:14, 20). Meenutades Moosest ja
Eelijat, tuleb ka Jeesusel läbi teha nelikümmend päeva kestev katseaeg
kõrbeüksilduses (Mt 4:1jj). Kirgastusmäel kohtub ta nende, rahvapärimusis
suurimaiks tunnistatud prohvetitega (Mt 17:3). Käsuseletajana lastakse
tal esineda mäelt, mis meenutab käsuandmist esivanemaile Siinai mäel (Mt
5:1). Iseloomulikuks võib pidada, et korduvalt rõhutatakse Jeesuse austavat
hoiakut nii käsuõpetuse kui ka juutkonnas kehtivate usuliste tavade suhtes
- selgemini kui üheski teises evangeeliumis. (Mt 5:18, 23:3, 19:17, 23:23,
6:16jj, 5:23j, 24:20). Veel enam: kogu Jeesuse päästesõnum näib olevat
määratud esmajoones "Iisraeli koja kadunud lammastele" (Mt 10:6). Haarava
kahjutundega vaatab Jeesus oma nõmedaile rahvuskaaslasile, kelle mõistmatus
paisub pimedaks vihaks, kuigi ta neid armastusega on tahtnud koguda "otsegu
kana oma pojukesi tiibade alla" (Mt 23:27). Matteus ei armasta juutkonna
tavasid, seadlusi ja kõnekäände seletada ega ka heebreakeelseid mõisteid
tõlkida, nagu tehakse teistes evangeeliumides, sest ta eeldab nende mõistmist
kuulajas- või lugejaskonna poolt (Mt 15:2; 23:5; 23:24; 23:27; mõisted:
5:22; 10:25; 1:21). Uurijate arvates pärineb juutkonna mõttemaailmast
ka seitsmikjaotus aineses: seitse õndsakskiitmist (Mt 5:3jj), seitse palvet
Meie Isa palves (Mt 6:9jj), seitse tähendamissõna (Mt 13), seitse hädahüüet
(Mt 23) ja ka esivanemate loetelus mängib arv seitse tähtsat osa (Mt 1).
Ometi ei ole see tendents Matteuse evangeeliumis ainumõõduandev: üle juutkondliku
hoiaku esineb universalistlik joon. Seegi kerkib esile vanatestamentlikul
taustal. Jeesus vastab Messiana vanatestamentlikele ettekuulutusile -
ja just seetõttu valitseb tema ning ülikute ja rahva ootusis kätkeva Messia-ideaali
vahel ületamatu kuristik. Viimaste mõttemaailmas oli pideva võõra ikke
survel tekkinud poliitilise Messia kujutlus, kelle tulek pidi Iisraeli
vabastama Rooma impeeriumi võimu alt ning kes vägeva kuningana pidi mitte
ainult taastama oma rahva muistse iseseisvuse, vaid andma sellele ka ainuvalitseva
ning ainujuhtiva koha teiste maailma rahvaste hulgas. Jeruusalemm pidi
taas saama maailma vaimseks keskuseks, isade Jumala ette pidid kummarduma
kõik maailma võimsad ning vägevad, orjus pidi asenduma vabadusega, vaesus
rikkuse ja heaoluga. Usklik lihtrahvas tahab Jeesuses näha sotsiaalset
heategijat, ühiskondliku õigluse kehtimapanijat. Tema kannatuse-eelne
tulek Jeruusalemma kujuneb triumfikäiguks, pannes liikuma ning juubeldama
masse, kes usuvad end seisvat messianistliku päästetunni lävel. Ent midagi
taolist ei juhtu. Jeesus on juutidele nende eneste loodud võltside lootuste
tõttu mõistetamatu, tema kui Messias jääb neile käsitamatuks. Temas saab
teoks Messias, kellest Jesaja ette kuulutas kui Jumala-sulasest, kes tuleb
maailma täitma Jumala, oma Isa tahet - mitte valitsema, vaid teenima,
mitte võimutsema, vaid armastama. Nii nagu juutkond suhtus mõistmatusega
prohveteisse ning nende selgeisse ettekuulutusisse, nii suhtus ta veelgi
pimedama paadumisega saabunud Messiasse. Alanduse varjus pidi Messias
saabuma siia maailma - isegi tema päritolu puhtuses peitub küsimärk: tema
esiemade seas figureerib rida kahtlase kuulsusega ning võõra päritoluga
naisi (Mt 1:3, 5, 6). Põlatud lihtrahvas, tölnerid ja muud patused on
tema kaaslased. Oma jumaliku meelevalla ja vabadusega "käsuõpetuse" suhtes
erutab ta käsuusklikku ülikkonda: Mäejutluses korduv "mina aga ütlen teile"
(Mt 5:22, 28, 34jm) ohustab konservatiivse usklikkonna seniseid tõekspidamisi,
paljastades nende tegelikku küündimatust käsust kinnipidamisel. Jeesuse
pakutud vabastavale armastusele astub üha selgemini vastu orjalik raevukus,
saavutades oma haripunkti kannatussündmusis ning leides viimaks teenitud
tasu Pilaatuse kohtuhoone ees: "Tema veri tulgu meie ja meie laste peale"
(Mt 27:25). Juudid ise ütlevad lahti Jumala teokssaanud päästetahtest
Jeesuses kui tõelises Messias. Seetõttu võetakse ka pääste nende käest
ära ning suunatakse paganaile, kelle süda eelarvamusist rikkumatu ning
käsuusust paadumatuna seda kergemini avaneb vastu võtma Jumala õndsuspakkumist.
Matteuse evangeeliumis võime samm-sammult jälgida universalistliku teadvuse
kasvamist. Lõpliku selguse ning kindluse saavutab see ülestõusnud Issanda
enese valguses: "Minge ja tehke jüngreiks kõik rahvad..." (Mt 28:19).
Kas siin kehtivusele pääsevat universalistlikku suunda tohib pidada katoliiklikuks
kiriklikus mõttes, on muidugi iseküsimus: kirik, millest selles seoses
juba varem juttu oli, on kogudus, mitte aga kirik selle institutsionaalses
mõttes (Mt 16:18j). Ühelt poolt püütakse kummutada juutkonna väärkäsitlust
Messia kohta, teiselt poolt kaitsta apostliku algkoguduse vaateid ning
seisukohti. Seegi asjaolu kinnitab, et Matteus on oma pärimusi kogunud
võitleva koguduse olukorras - võib-olla koguni tõelise võitluse alguspäevil.
Märkimist väärib veel üks omapära, mis läbib kogu Matteuse korrastatud
pärimustikku ning mis seda mõnevõrra lähendab Johannese evangeeliumi mõtte-
ja tunnetuslaadile: juutkonnalt võetud ning jumalik päästesõnum seisab
alati leppimatus vastuolus maailmaga. Sellest johtub, et nii Jeesus kui
ka temast tunnistavad ning temasse uskuvad jüngrid-kristlased osutuvad
alati selle maailma poolt vaenatud kannatajaiks. Seda võib pidada koguni
ehtsa kristlaseks-olemise paratamatuks tunnuseks. Õndsakskiitmistest (Mt
5:10) alates läbib see mõte kogu Matteuse evangeeliumi: nii hoiatatakse
jüngreid suures läkituskõnes (Mt 10:17jj), nii kõlab see tähendussõnade
peatükis (Mt 13:21), nii esineb see korduvalt jüngrite poole pöörduvates
sõnavõttudes. Eriti markantselt tuleb see nähtavale kannatuse-eelsetes
eshatoloogilistes kõnedes (Mt 24:9jj, 15jj). Kuigi selle maailma lõpp
eeldab evangeeliumi kuulutamist kõigile rahvastele (Mt 24:14), märgib
selle ligiolemist ka maailmasisese kurjuse mõõdu täissaamine, mis toob
Kristuse järelkäijaile enneolematuid kannatusi ning viletsust. Mõnesugused
viited lubavad oletada, et kristlaste vaenamise agaraimaiks eestvõtjaiks
osutuvad juudid (Mt 5:12; 10:17; 10:23; 23:34jj). Vahetute kogemuste põhjal
võis see mõte olla lähedane juba esimesele kristlaspõlvkonnale. Olla vaenatud
ja siiski vastata armastusega - kes iganes selle tuleproovi läbi teeb,
on tõeliselt päästetud (Mt 24:13). See ei tähenda aga, et kristlane peaks
sellest maailmast põgenema vaenatuna. Kannatajana on ta ühtlasi võitleja,
Jeesuse nähtamatu maleva sõdur. Võitlus selles malevas pole lootusetu
inimüritus. Välispidiseid kannatusi ületab seespidine rõõm, mis johtub
hindamatu aarde leidmisest (Mt 13:45j), kaotatu taasavastamisest (Mt 18:12jj)
ning usust, mis on suuteline mägesid liigutama (Mt 17:20).
4. Päritolu ja autoriprobleem. Et Matteuse evangeelium on suunatud
kaasaegsele juutkonnale, siis võib tõestatuks pidada oletust, et tema
tekkimiskohaks on Palestiina ning tema koostaja juudi soost isik. Vaevalt
võis väljaspool Palestiinat asuvais varakristlikes kogudustes leiduda
nii rohket pärimustikku Jeesuse isiku ja tema tegevuse kohta. Unustuse
hõlma hajuvad mälestused, arvukad Jeesuse väljendused ning seisukohavõtud,
tema õpetlikud kõnelused ja ka kriitilised mõtteavaldused, mis olid öeldud
ühes või teises olukorras, võisid üksnes siin, apostlite ja Jeesuse lähimate
kaasaegsete hulgas pärast ülestõusmist ja nelipühi imelist sündmust elustuda
ning sõnastuda kindlakujulisiks, esialgu küll üksnes suuliselt edastatavaiks
pärimusiks. Kõigist uustestamentlikest pärimusist kostab läbi iseloomulik
joon - et alles pärast neid sündmusi ning imelisi kogemusi avanesid jüngrite
silmad oma õpetaja isiku ja eluotstarbe nägemiseks. Usu esimene juubeldav
kogemustik oli kätki, kus sõnastusid vanimad pärimused Jeesuse kohta.
Kõik asetus nüüd uude, neid erakordselt väärtustavasse valgusse, ilma
et oleks satutud ebareaalsesse fantastikasse või silmas peetud puhtkirjanduslikku
eesmärki. Miski ei iseloomusta algkristlikku pärimustikku paremini kui
napisõnaline tõepärasus. Nende lugude ainus kavatsus on edasi anda ning
jäädvustada jutustajate poolt kogetud tõde Jeesuse isiku ja tegevuse,
kannatamise, surma ja ülestõusmise tõsiasjade kohta. Kas ja kuivõrd evangelistid
seda pärimusmaterjali kogudes ja kirja pannes seda valisid, parandasid,
täiendasid või ümber töötasid, see on evangeeliumide teaduslikku uurimist
viimase poolteise sajandi kestel ikka huvitanud. Loodud on kõige erinevamaid
teooriaid, mis pole kunagi puudust tundnud äärmustesse kalduvatest moeseisukohtadest.
Mainitagu üht uusimat - vormiloolist uurimismeetodit kasutavast koolkonnast
võrsunud käsitlusviisi, mille kohaselt nii evangeeliumi üksikpärimuste
tekkimist kui ka nende kogumist ning korrastamist mõjutas tugevasti algkoguduse
teoloogia, mille toimel pärimuste ajalooline ehtsus ning usutavus enamal
või vähemal määral kannatas. Säärane teooria toetub oletusele, nagu olnuks
algkoguduse ringes teoloogilised seisukohad välja kujunenud juba siis,
kui algne pärimustekiht enam-vähem kindla sõnastuse omandas, kusjuures
pärimuste edastamisel teoloogia mõju aina süvenes. "Algkoguduse teoloogia"
osa on siin tublisti ülehinnatud: ühtne ning enam-vähem selgepiiriliselt
väljakujunenud teoloogia, mis pärimusi sõnastamisel võis moonutada, sai
tekkida alles taolise pärimusmaterjali taustal, mitte aga enne seda. Ka
Paulus ei tugine oma kirjades kusagil evangeeliumi "sõnale", mis tähendab
samuti seda, et pärimustik ei olnud tema ajal veel kirjalikult fikseeritud
ega omandanud autoritaarset kuju. Alles selle, vanima pärimustekihi alusel
võis sündida uus, enam tõlgendavat ning põhjendavat laadi noorem kiht,
mis kajastab algkoguduse teoloogiat, mille olemasolu annab igale evangeeliumile
temale omase teoloogilise ilme. Põhiaine moodustab aga ikkagi vanem pärimustekiht,
mis vormus algkoguduse esimese põlvkonna vahetute tunnistajate ringes.
Praegusel kujul ei sisalda Matteuse evangeelium mingeid otseseid andmeid
oma tekkeaja ega koostaja kohta - kui mitte arvestada traditsioonilist
pealkirja kata Matthaion, st evangeeliumi "Matteuse järgi". Kiriklik traditsioon
on selle evangeeliumi algusest peale sidunud Jeesuse jüngri ning apostli
Matteusega, pidades teda autoriks, mida ei tule mõista tänapäevases tähenduses
kui teose loojat, vaid kui pärimuste kogujat ning kirjapanijat. Seda vanakiriklikku
seisukohta kinnitab Hierapolise piiskopi PAPIASe kaotsiläinud kirjutisest
pärinev märkus, mis on säilinud tsitaadina EUSEBIUSe koostatud "Kirikuloos":
"Matteus seadis kokku lood heebrea keelemurdes, neid aga tõlkis igaüks
nii, kuidas oskas." See umbes 130. aastast pärinev fragment on üsna paljuütlev
ning on valmistanud uurijaile rohkesti peamurdmist. Kolm tõsiasja väärivad
siin tähelepanu. Esiteks: PAPIAS mõtleb Matteuse all kahtlemata Jeesuse
jüngrit ning apostlit Matteust, kelle nimi leidub evangeelseis pärimusis
apostlite loeteludes (nt Mt 10:3), kes samastub kutsumisloos esineva samanimelise
tölneriga (Mt 9:9-13) ja keda paralleelpärimused nimetavad ka Leeviks
(Mk 2:14; Lk 5:27). Kirjaoskaja tölnerina evis ta eeldusi Jeesuse kohta
käivate pärimuste fikseerimiseks, mida teiste jüngrite kohta on raskem
oletada. Teine väärtuslik viide, et Matteus on oma evangeeliumi kirja
pannud "heebrea keeles" - ebatäpne on teade vaid selles mõttes, et PAPIAS
ilmsesti ei tee vahet klassikalise heebrea ja aramea keele vahel. Neist
viimast kõneldi Jeesuse ajal Palestiinas ning see kujutas endast pigem
heebrea dialekti kui iseseisvat keelt. Matteuse ülestähenduste kogu kasutati
algkoguduse ringes ettelugemiseks, kusjuures vajaduse korral tõlgiti tekst
otsemaid kreeka keelde. Selles polnud midagi erakorralist - sünagoogi
jumalateenistustel oli heebreakeelsete Vana Testamendi tekstide tõlkimine
aramea keelde juba ammu tavaks saanud, sest kuulajate enamik ei mõistnud
sakraalset heebrea keelt. Antud pärimuse alusel võime väita, et Matteuse
evangeeliumi originaal oli algselt arameakeelne, st kirja pandud kohalikus
keelemurdes. Kolmandaks saame PAPIASe viitest välja lugeda, mida Matteus
üles kirjutas - kuid siin lähevad arvamused lahku. Algtekstis seisab siin
sõna ta logia, mis sõnasõnaliselt tähendaks "sõnu" või "ütteid", lubades
oletada, et Matteus tähendas üles üksnes Jeesuse väljendusi, õpetusi ja
manitsusi, st seda, mida Jeesus ütles, mitte aga seda, mida ta tegi. Sellest
on uurijad teinud kaugeleulatuvaid järeldusi sünoptiliste evangeeliumide
tekkeloo kohta üldse, oletades, et mainitud ülestähendused olid tegelikult
praeguse Matteuse evangeeliumi üks allikaid, mitte aga evangeelium ise
selle esialgsel kujul. Keeleline uurimine on aga näidanud, et mõiste logia
ei tähenda kaugeltki mitte ainult kõnesid, vaid üldse lugusid, jutustusi
või lühipalasid.
PAPIASe fragmendi kitsam tõlgendusviis on senises sünoptiliste evangeeliumide
tekkeloos olnud peaaegu ainukehtiv. Ent pooldades avaramat tõlgendusviisi,
ligineme tunduvalt traditsioonilisele käsitlusele. Kas leidub veel argumente,
mis lubaksid oletada, et praeguse Matteuse evangeeliumi algkuju pärineb
apostel Matteuselt? Selle poolt on järgmised tõsiasjad:
1. Matteuse evangeeliumi keeleline uurimine näitab, et tegemist on tõepoolest
tõlkega, st tema praegune kreekakeelne tekst osutub tõlgituks arameakeelsest
tekstist. Pärast A. SCHLATTERi vägagi üksikasjalist analüüsi pole mingit
põhjust selles kahelda. Teisalt viitavad semitismid, et evangeelium ja
selle tõlge on kirjutatud samas kohas: Palestiinas asuva kristlaskonna
ringes. Taolist semitismidest kubisevat kreeka keelt kõneldi tollal ainult
seal. Võib pidada tõenäoseks, et tõlke tegi kohalikku kreeka keelt valdav
juut või juudakristlane. On küsitav, kas tõlke valmistas apostel Matteus,
kuigi ta tölnerina pidi valdama ametliku asjaajamiskeelena kehtivat kreeka
keelt. Võimalik, et nii algteksti kui tõlget kasutati esialgu paralleelselt:
algteksti enam puhtjuudakristlaste kogudusis, tõlget pagankristlaste ringes.
Kuna viimaste osatähtsus pidevalt kasvas, siis oli üsna loomulik, et algkeelne
tekst aegamööda kõrvale jäi.
2. Peale keele viitab Matteuse evangeeliumi Palestiina päritolule ka selle
sisuline omapära: evangeelium kannab algusest lõpuni juudakristlikku ilmet,
olles mõeldud pöördumisena juutide poole. Ikka ja jälle tuleb ridade vahelt
nähtavale juutlusele omane "valitud rahva" mõtteviis, kuigi seda katab
uudne ning ennekuulmatu universalism. Kui Matteuse evangeeliumile ongi
midagi tõlkija või toimetaja poolt lisatud, siis tuleb seda otsida paladest,
mis edastavad puhtalt universalistlikku mõttesuunda.
Eeltoodu alusel võiksime Matteuse evangeeliumi saamisloo taastada umbes
järgmisena: Palestiina, tõenäoliselt Jeruusalemma algkoguduses tegutsev
apostel Matteus kogus kirjaoskajana algkoguduse ja apostlite pärimusi
Jeesuse kohta ja korrastas need tervikuks, näitamaks juutkonnale, et nende
poolt põlatud Jeesus on tõeline Messias. See algne evangeelium levis tõenäoliselt
üksnes Palestiina algkoguduse kitsais ringes, kuid tõlgiti varsti koguduste
jaoks kreeka keelde. Algas tema tõeline võidukäik.
Osa evangeeliumi algmaterjalist pärines kahtlemata Matteuse oma kogemusist
ja mälestusist, kuid sellele lisandus ohtrasti üleskirjutusi teistelt
apostlitelt - ka Peetruselt, kelle lugusid peeti eriti usaldusväärseiks.
On mõeldav, et evangeelium valmis osade kaupa, mille koostaja alles hiljem
lõplikku skeemi liitis. Taoliste tsüklitena võisid valmida näiteks Mäejutlus,
kannatuslugu ja tähenduslood, eelkõige aga Peetruselt pärinev ainekogum,
mis edastas Jeesuse tegevust ja imetegusid. Ei ole sugugi mõeldamatu,
et säärased Matteuse poolt fikseeritud ainekompleksid püsisid liikvel
ka pärast tervikliku evangeeliumi valmimist, osutudes allikaiks teistele
evangelistidele. See seletaks kõige lihtsamalt sedagi, miks sünoptilistes
evangeeliumides osa pärimusi sõna-sõnalt ühtib.
Üksikult valminud osade ühendamisel rakendas Matteus kindlat kompositsioonilist
skeemi, kasutades mõnevõrra oma autoriõigustki, kahjustamata seejuures
siiski aine sisulist ehtsust. Kasutanuks keegi teine Matteuse nime pseudonüümina,
tarvitades erinevaid allikaid, millest vaid üks oleks kuulunud Matteusele,
siis peaks evangeeliumi stiil ning keelepruuk seda reetma: neid tunnuseid
otsime aga Matteuse evangeeliumist asjata. Nii võime Matteuse evangeeliumi
pidada esimeseks ning vanimaks kirjapandud evangeeliumiks, mis täie õigusega
pälvib temale juba vanakiriklikus traditsioonis omistatud autoriteedi.
Küsime nüüd: millal võis valmida esialgne, tõenäoselt aramea keeles kirjapandud
evangeelium? Vanakiriklikus pärimustikus leidub selle kohta üllatavalt
vähe andmeid. Vanim teade pärineb IRENAEUSelt, kes väidab, et Matteus
kirjutas oma evangeeliumi Peetruse ja Pauluse Roomas viibimise ajal. Ajaloolise
tõepära seisukohalt on tema väide kahtlane, kuna apostel Peetruse viibimine
impeeriumi pealinnas on mitmeti küsitav. Ka evangeelium ise ei anna kindlaid
pidepunkte oma tekkeaja kohta. Kuigi uurijad neid muude andmete puudusel
just siit on püüdnud avastada. Üheks pidemeks on peetud Jeesuse eshatoloogilise
templikõne viidet Berekja poja Sakarja mõrvamise kohta (Mt 23:35), kes
JOSEPHUSe andmeil olevat tapetud selootide poolt Juuda sõja alguses, st
67/68. aasta paiku. Kuid on palju tõenäosem, et see märkus käib hoopis
Vanas Testamendis esineva preestri Joojada poja Sakarja kohta (2Aj 24:20jj),
keda ekslikult on peetud prohvet Sakarjaks, kelle isa oli Berekja (Sk
1:1). Mõned uurijad on toetunud kuninglikust pulmast kõnelevale tähendusloole,
nähes "linna hävitamises" (Mt 22:7), Jeruusalemma hävitamist 70. aastal.
Evangeeliumi tekkimine lükkub seega hilisemasse aega. Niisugune tõlgendus
tundub samuti otsituna, omamata väärtust. Viimaks on mitmed uurijad juhtinud
tähelepanu evangeeliumis esinevale "kiriklikule tendentsile", mis eeldab
organiseeritud kristliku kiriku olemasolu, ja asetab teose veelgi hilisemasse
aega - kuid säärane "tendents" ise on enam kui küsitav, nagu juba selgitasime.
Nii saamegi küsimusele vastata vaid oletamisi, vaagides üksnes tõenäolisemaid
võimalusi. Kuna huvi kõigi Jeesuse isikut, elu ja tegevust puudutavate
pärimuste vastu oli pärast nelipüha sündmust väga elav, siis võib arvata,
et vanim pärimustekiht vormus ning sõnastus - esialgu muidugi suuliste
lugude ning õpetustena - juba kristliku koguduse esimesel aastakümnel,
mil elasid veel kõik kaasaegsed ning otsesed tunnistajad. Ka pärimuste
kirjalikku fikseerimist ei saa asetada palju hilisemasse aega: tõenäoselt
alustas Matteus oma tööd juba enne Jeruusalemmas toimunud apostlite nõupidamist
ja Pauluse ulatuslikuma misjonitegevuse algust. Seda esialgset pärimustikku
ei käsitatud tollal veel "pühakirjana"; ainumõõduandev oli apostlite elav
tunnistus ja kerygma. Öeldu kehtib täiel määral ka tervikuks korrastatud
evangeeliumi kohta, mis oli määratud esmajoones juudakristlikele kogudustele
ning üksnes nende ringes aegamööda levis. Seetõttu toetub ka apostel Paulus
oma kirjades ning kuulutuses pigem Vanale Testamendile ja vahetuile usukogemusile,
kasutamata fikseeritud kristlikke algpärimusi: nende autoriteet hakkab
kujunema alles teise kristlaspõlvkonna ajal, mil esimeste tunnistajate
read järjest hõrenevad. Nii on mõeldav, et Matteuse algevangeelium valmis
esimese sajandi keskpaiku - ja tema kreekakeelse tõlke valmimist maksab
otsida sellele järgnevast aastakümnest. Tollal järjest hoogustuv misjonitegevus
ja pagankristlike koguduste tekkimine oli enam kui loomulik taust evangeeliumi
pärimuste tõlkimise vajadusele. Et evangeelium juba järgmise sajandi alguses
üldiselt tuttav on, seda kinnitab tema korduv tsiteerimine varakristlike
autorite poolt. Seejuures ei tule unustada, et soodsamad tingimused levikuks
tekkisid alles siis, kui varakristliku kogudusega oli ühinenud rohkem
kirjaoskajaid kristlasi, kes aitasid käsikirju paljundada. On arusaadav,
et kulus aastakümneid, enne kui Matteuse evangeelium, samuti teised evangeeliumid
kristlikus kirikus üldisele kasutamisele pääsesid.
Lõpuks maksab meenutada, et fikseeritud pärimuste kõrval elasid kogudustes
edasi ka mitmesugused suulised pärimused, mis mõnikord mõjutasid ümberkirjutajate
sulge ja keelitasid neid tekstidesse omapoolseid täiendusi tegema. Üldiselt
tundub siiski, et evangeelseisse pärimusisse suhtuti pieteetlikult ning
püüti kinni pidada algsest sõnastusest. Suulisele pärimustikule läheneti
seevastu sootuks vabamalt: "hulkurpärimused", mis ebausutavuse tõttu ei
leidnud teed kanoonilistesse evangeeliumidesse, rõivastusid aegamisi legendaarse
rüüga, osutudes meeldivaks harrastuseks rahvale ja igati soodsaks ainevallaks
apokrüüfseile evangeeliumidele. Neid iseloomustab realiteeditunde ning
mõõdukuse puudumine, just see, mis on omane vanemale, otsestelt tunnistajatelt
kogutud ja kanoonilisis evangeeliumides fikseerunud pärimustekihile.
5. Kompositsioon ja jaotus. Et Matteus oma kogutud ainest on korrastanud,
sellest annab kõige paremini tunnistust praeguse Matteuse evangeeliumi
kompositsioon. Kuna tegemist on ühe kindla isiku - Naatsareti Jeesuse
kujutamisega, siis on mõistetav, miks koostaja on järginud kõige loomulikumat
teed, tahtmata seejuures anda Jeesuse kirjanduslikku või ajaloolist biograafiat.
Koostaja alustab jutustust nende pärimustega, mis teavad pajatada Jeesuse
sünnist ja lapsepõlvest. Vanimas pärimustekihis leidus selle kohta ainult
katkendlikke episoode, mis võivad pärineda ka Jeesuselt endalt või tema
lähematelt omastelt. Selle avatakti järel peatutakse põgusalt tema avaliku
tegevuse eellugude juures, mille kohta oli taas vaid nappe teateid, seejärel
siirdutakse in medias res, kusjuures siingi on püütud silmas pidada asjade
loomulikku ning tõepärast kulgu. Esialgu viiakse meid Jeesuse avaliku
tegevuse perioodi, mida tuntakse "Galilea kevade" nime all: koduprovintsi
tuttavas õhkkonnas koonduvad tema ümber esimesed jüngrid, veel ei tumesta
tema tegevust vaenlaste sepitsused, ta liigub võidult võidule, äratades
armastust ning poolehoidu. Sellele lühikesele perioodile järgneb rahutum
rännakuaeg, mil kevadist taevast hakkavad varjutama vaenu ja ohu pilved.
Järjest äikeselisemaks muutuv õhkkond süvendab kuristikku Jeesuse ja juutide
usulise ning rahvusliku ülikkonna vahel, üha kindlamalt veendub Jeesus
oma kannatuste ja surma paratamatuses. Jõuliselt sekkuvad tema sõnadesse
minoorsed meloodiad, valmistades jüngreid ette eelseisvate traagiliste,
kuid lahendavate sündmuste jaoks. Rännakud viivad Jeesuse paasapühiks
Jeruusalemma, kus lühidale tegevusele järgneb katastroof. Vaenlaste salasepitsused
kannavad vilja - nad leiavad reeturi Jeesuse kõige lähemast jüngriteringist.
Järgneb kirjeldus Jeesuse kannatusteekonnast, surmast ja matmisest, millele
kõik evangeeliumid pühendavad erakordset tähelepanu. Terava kontrastina
tõuseb selle taustal esile lühike, ent seda võimsam ja haaravam, juubeldavast
tunnistamiskirest õhkuv lõpposa, milles kõik on koondunud Jeesuse ülestõusmise
tõsiasja ja mis lõplikult lahendab tema isiku jumaliku saladuse, milleta
ta osutuks ainult üheks lüliks teiste ajaloo suurmeeste ja vaimukangelaste
reas.
Sellise üldskeemi võtsime ka eksegeesi aluseks. Seda silmas pidades võime
kogu evangeeliumi jaotada järgnevaiks pealõikudeks:
1. Ettevalmistav osa 1:1-4:11, mis haarab endasse Jeesuse lapsepõlvelood
ja avalikku tegevust ettevalmistavad sündmused.
2. Esimene peaosa 4:12-13:58, mis kirjeldab Jeesuse tegevuse esimest,
õnnelikku perioodi, millesse evangeeliumi koostaja on põiminud ulatuslikud
kõnepärimused Mäejutluse ja tähendamissõnade näol. Jeesuse tegevus toimub
Galilea piires.
3. Teine peaosa 14:1-20:34 jälgib Jeesuse rännakuid ja kirjeldab sündmusi
järjest tihenevas konfliktide õhkkonnas. Rännakute eesmärgiks saab üha
ilmsemalt Jeruusalemm. Jeesuse kõnelusi jüngritega iseloomustab üha selgemini
ettevalmistav toon.
4. Kolmas peaosa 21:1-27:66 on täielikult pühendatud kannatus sündmustele,
millega põimuvad kõned Jeesuse paasapühade-eelsest Jeruusalemmas viibimise
ajast.
5. Lõpposa 28 sisaldab pärimusi Jeesuse ülestõusmise ja Ülestõusnu ilmumise
kohta, lõppedes Ülestõusnu universaalse misjonikäsu ning õndsuse tõotusega.
6. Eksegeesi meetodist. Tänapäeva eksegeetikas on arusaamised
meetodi küsimustest niivõrd mitmekesised, et enne tegeliku eksegeesi juurde
asumist tuleb tingimata nende juures lühidalt peatuda. Selgus kirjaseletamise
meetodis tingib suurel määral ka eesmärgi, mida eksegeesiga taotletakse
ning mis kaugeltki mitte igakord pole täiesti selge uurijaile endilegi.
Puutume siin paratamatult kokku teatavate põhimõttelist laadi seisukohtadega,
milles kajastub eksegeesi enese suhtumine talle antud teksti ja tema juba
eelnevalt küpsed hinnangud teksti kohta.
Suurem osa uuemast eksegeetikast seab endale ülesandeks tekstist välja
selgitada ajaloolinetõde, st kindlaks teha kõik, mis neis edastatust vastab
ajaloolise Jeesuse isiku, elu ja tegevuse puhtajaloolisele tõsiasjalikkusele.
Seda eesmärki silmas pidades on vabameelsed suunad tolle arvatava tõe
ahendanud miinimumini, arvates, et suurem osa pärimustikust on juba tekkimisel
moondunud ja rõivastunud kui mitte legendaarsesse, siis vähemalt jutustajate
endi kujutlusmaailmast pärinevasse rüüsse. Kui jälgida näiteks vormiloolise
koolkonna analüüse, siis nende vaimukas skepsis jõuab niikaugele, et ajaloolisest
Jeesusest, kes tegutses, õpetas, kannatas, risti löödi ning üles tõusis,
jääb järele üksnes fantoom, kelle tegelikus olemasoluski võib kahelda!
Säärase eksegeesi puhul on tegemist enam eksegeedi oma mõtteskeemide ja
eelseisukohtadega kui teksti mõistmise ja avandamisega. Ei ole midagi
kohutavamat kui säärase skepsisega läheneda tekstidele, mis on sisaldanud
ja sisaldavad praegugi kristlikule kogudusele tõde, mis on teda toitnud
ning kandnud läbi raskuste ligi kaks tuhat aastat. Taolise suhtumise tulemuseks
on oletused, mitte aga kindlad teadmised - ent oletused võivad rahulikult
jääda vastassuunalise propaganda varamusse. Profaniseerudes kaotab eksegeetika
mõtte ja ülesande, muutudes raiderisuks, mis paratamatult hävib.
Eksegeetika, mis samu teaduslikke meetodeid rakendades püüab ajaloolist
tõde ahendamise asemel avardada, näeb oma eesmärki positiivsena. Pearõhk
langeb mitte niivõrd arvatava ajaloolise tõe kindlakstegemisele, kuivõrd
pärimuste mõtteavandamisele, toetudes üldiselt õigele teaduslikkusele
pärimuste iseloomu ning otstarbe suhtes: kogu uustestamentlik pärimustik
on kerygma Jeesuse kui Issanda ning Päästja kohta. Kindlaks teinud selle,
mida pärimus on tahtnud edastada oma kaasajale, muudab eksegees selle
elavaks ka olevikule, kerygma'ks tänapäevale, osutudes rakendatavaks kristliku
koguduse kuulutuses ja õpetuses. Niisugune käsitlusviis on sõna otseses
tähenduses teoloogiline. Kõik muu, nii filoloogiline, kirjanduskriitiline
kui ajalooteaduslik uurimistöö jääb üksnes ettevalmistavaks astmeks. Ainult
nõnda täidab eksegeetika kui teoloogiline aine oma ülesande, teenides
uurimistööga kristlikku kirikut ja kogudust. Võib-olla tundub see seisukoht
vanusse meetodeisse tardunuile ja liberaalseist originaalitsemisvõimalusist
vaimustatud eksegeetidele ohtliku patustamisena tõeotsimise vastu, kuid
need oletatavad tõeriismed, mida too "rangelt kriitiline" eksegees evangeelseist
pärimusist on säästnud, osutuvad niivõrd meelevaldseiks ja vastanduvaiks,
et nende kooskõlastamine viib paratamatult ad absurdum. Tõde, mis meile
on antud uskumiseks, ei ole vaja otsida, vaid avandada ning küsida, millise
otsuse ta meie kohta langetab. Killukest objektiivset ajalugu, mida me
meelsasti nimetaksime Jeesuse eluks ja õpetuseks, võime ikkagi ainult
tõenäosusega rekonstrueerida - ja mitte enam. Rekonstruktsiooni tõepära
üle otsustamiseks puuduvad meil usaldatavad kriteeriumid.
Puhtajalooliselt seisukohalt on evangeeliumid küll vaid kogum varakristlikke
kirjanduslikke ürikuid, mille väärtust võib vaagida nii ja teisiti, ent
ainult sellistena käsitledes ei tabata nende tõelise sisu ning väärtuse
hindamisel kindlasti mitte märki. Ehkki evangeeliumid on ka kirjanduspärimused,
on nad kristlikule kirikule ja igale teadlikule ristiinimesele esmajoones
ikkagi ürikud, mille esimesed tunnistajad on sõnastanud neile antud tõe
Jeesuse Kristuse kohta. Seetõttu on nad esmased usulised autoriteedid,
kelle sõnumeil on apostlik autentsus. Nende autoriteet kiriku silmis ei
tulene mitte ajaloolisest usutavusest, vanusest ega muusugustest väärtustest,
vaid sellest ühest ning ainsast, kes nende lugude kaudu kõneleb, nende
läbi andeks annab ja kohut mõistab ja kes ainsana on Dominus Scripturse
Sacrae. Seetõttu ongi evangeelium Jumala sõna, kus Jumal ilmutab oma tahet
ning armu viisil, mida tema on heaks arvanud, mitte aga nõnda, nagu meie
seda oleksime soovinud. Ajalooline tõde jääb meie silmadele varjatuks.
Meile piisab sellest, mida jutustavad evangeeliumid, et uskuda ja usu
läbi õndsaks saada. Väga tabavalt on uuema eksegeetika kohta öelnud vanameister
A. SCHLATTER: "Nimetan "teaduseks" olemasoleva vaatlust, mitte aga katset
kujutleda nähtamatut. Võib-olla vaieldakse säärasele käsitlusele vastu,
kuna head oletused ergutavat ning kosutavat, vaatlus aga olevat raske
töö. Õige muidugi, et mäng on kergem kui töö. Ent evangeeliume mõistetakse
valesti, kui neist tehakse mänguasjad."
|
