|
|
Kodu > Tabatud
rõõmust > Toomas Paul. Teekond taipamiseni
Teekond taipamiseni
Toomas Paul
Autobiograafia tähendab olemuslikult eneseülistust või
eneseõigustust. Rousseau' klassikalistes "Pihtimustes"
mõlemat. Kuulsuste enesekirjeldused pakuvad üsna vähe
nende endi mõistmiseks, parimal juhul kõlbab neid lugeda
(ja siis juba hulgi) teatud ajajärgu mentaliteedist ning väärtushinnangutest
jms pildi saamiseks.
Ometi on silmatorkavaid erandeid. Augustinuse "Pihtimused" ei
tegele tema enda isikuga — ka siis, kui ta kohati on väga isiklik.
Raamat on pigem kirjeldus, kuidas Jumal tema kätte sai. Iiri päritolu
kirjaniku ja kirjandusloolase Clive S. Lewise "Tabatud rõõmust"
(Logos, Tallinn 2000, 248 lk, tõlkinud Aldo Randmaa) on oma hoiakult
mingil kombel Augustinuse vaatluse sarnane. Ajastud ja mehed on erinevad,
aga just see teeb Lewise võimeliseks meie ajastule arusaadavalt
ka viimse tõe otsimisest jutustama, et ta ei püüa kedagi
matkida, vaid esitab oma loo.
Osa raamatust ei paku eestlasele suuremat huvi, sest on üksikasjaline
Inglise XX sajandi alguse koolielu kirjeldus ning kibe kriitika, nii nagu
Rabindranath Tagore'i "Mälestused" (e. k. 1999) tegelevad
India koolide kirumisega. Iseloomulik on aga, et Lewis näeb ka ebameeldivate
asjade tululikkust ja arvab tagasi vaadates, et elu nurjatus internaatkoolis
oli hea ettevalmistus eluks kristlasena, sest õpetas elama lootuse
varal. Teatud mõttes isegi usu varal, sest iga õppeveerandi
algul tundusid kodu ja vaheaeg olevat nii kaugel, et loota neid oli niisama
raske, nagu on mõista taevast (lk 44).
Lewis ei kirjelda oma teekonda kui pääsemist patust ja rumalusest,
vaid kui ärarännakut patust ja rumalusest, vaid kui rännakut
taipamise poole, ka siis, kui mõned teeotsad osutusid tupikuks.
Vaimustumine nendest on andnud kogemuse ja teadmise, mida muidu ei saaks
olla. Ta suudab erinevatele maailmavaadetele leida õigustuse. Kui
ta kirjeldab oma tugevaid rõõmuelamusi norra ja keldi mütoloogia
lugemisel, siis ta leiab: "Vahel ma peaaegu mõtlen, et mind
saadeti ebajumalate juurde, omandamaks seal teatud jumaldamisvõimet
selleks päevaks, mil tõeline Jumal mind enda juurde tagasi
kutsub. Ma ei taha öelda, nagu ei oleks ma võinud õppida
seda juba varem ja palju ohutumalt -, ja ma ei saa iial teada, millisel
viisil, ilma usust langemata, vaid et Jumala karistused on ühtlasi
tema arm, ning igast konkreetsest halvast sünnib konkreetset head,
ning karistav pimedus omab tervendavat toimet" (lk 83). See on apostel
Pauluse tunnistus, et tagantjärele vaadates võivad kõik
asjad olla kaasa avitanud heaks (Rm 8,28).
Lewise puhul ei ole selline hoiak kunstlik. Ta on läbini monist.
Maailm ei koosne sakraalsest ja sekulaarsest, vaid kõik on sama
Jumala looming. Ta väidab koguni: "Ma ei usu, et sarnasus kristliku
kogemuse ja fantaasiakogemuse vahel oleks juhuslik. Ma usun, et kõik
asjad, ja fantaasia mitte kõige vähem, peegeldavad omal viisil
jumalikku tõde. Oluline on siin sõna "peegeldavad".
Fantaasia madalama astme elu ei kujuta endast (s.t ta ei ole seda tingimata
ja loomu poolest, Jumal võib siiski teha tast sellise alguse) kõrgema
vaimuelu algust ega sammu selle suunas, ta on vaid selle pilt" (lk
175). Ilmselt on just selline suhtumine võimaldanud tal kirjutada
kuulsa SF-triloogia ning seitse ülipopulaarset Narnia-kroonikat lastele.
Nii nagu Kierkegaardi puhul, nii ei ole ka Lewise ilukirjanduslik tegevus
mingi kõrvalharrastus, vaid sama sõnum teises vormis.
Lewise maailm ei ole skisofreeniline ja lõhestatud, vaid tervik.
Ta kirjeldab näiteks, kuidas ta oma pikast pessimismiperioodist välja
tuli. Bergsoni lugemine kummutas temas painava mõtte, Schopenhaueri
mõtte, et universum "oleks võinud olla olemata".
Ta hoomas eksistentsi paratamatust. Mõnda aega omistas ta selle
paratamatuse valele subjektile: universumile, mitte Jumalale. Siis ta
taipas, et kui inimene loobub absurdsest kujutlusest, et reaalsus on meelevaldne
alternatiiv "eimiskile", loobub ta ka olemast pessimist (või
isegi optimist). Pole mingit mõtet süüdistada ega kiita
Tervikut, pole üldse mõtet tema kohta midagi öelda. Isegi
kui sa teda Prometheuse või Hardy kombel vapralt trotsid, —
kuna sa ise oled osa Tervikust, on see vaid seesama Tervik, mis sinu kaudu
"vaikselt deklameerib needusi enda pihta" — tühisus,
mis tegi tühjaks ka Lord Russelli mõtlemapaneva essee "Vaba
inimese jumalateenistus". Sõimamine on niisama tühine
ja ebaküps nagu unelmad läänepoolsetest aedadest. Inimene
peab (nagu Carlyle'i leedi) "leppima" universumiga: täielikult,
ilma mööndusteta, lojaalselt. Sedasorti stoiline monism moodustas
ta "uue ilme" filosoofia. Ja andis talle suure rahutunde (lk
213).
Ei ole võimalik ega mõtet refereerida Lewise otsimisretke
kulgu. Selle põnevus ei avaldu niivõrd sihilejõudmises
kui matka enda etappidel. Olgu siin mainitud vaid üks iseloomulik
joon — suhtumine religioonide paljususse.
Lewis puutus antiikautorite teostes, eriti ühe oma lemmiku Vergiliuse
puhul kokku tohutu hulga religioossete ideedega. Kõik ta õpetajad
pidasid enesestmõistetavaks, et need on vaid paljas pettekujutelm.
Keegi ei püüdnud näidata, kuidas täitis ristiusk paganluse
või kuidas oli paganlus ristiusu eelkujuks. Üldlevinud seisukoht
oli, et religioonid kujutavad endast vaid totruse pundart, kuigi meie
endi usk on õnneliku erandina läbinisti õige. Poisile
jäi kõigest mulje, et üldiselt on religioon küll
täiesti vale, aga samas loomulik areng, omamoodi endeemiline rumalus,
millesse inimkond kipub komistama. Tuhande seesuguse religiooni keskel
oli meie endi oma, tuhande esimene, mis kandis silti "õige".
Kuid mille alusel peaks uskuma selle erandlikkust? (lk 69).
Oma vaimse otsimistee lõpul on ta taibanud, et küsimus pole
ühe ainuõige religiooni leidmises loendamatute läbinisti
valede seast. Pigem on küsimus: "Kus on religioon saavutanud
tõelise küpsuse? Kas paganluse eelaimdused on ehk kusagil
täitunud?" Ja vastus on: siin ja ainult siin läbi kõigi
aegade on müüt saanud tõeluseks, Sõna lihaks,
Jumal inimeseks. Kristlus pole üks "religioon" ega "filosoofia",
vaid nende kõigi kokkuvõte ja teostumine (lk 244-245).
C. S. Lewise populaarsus ei ole pärast ta surma (1963. a) vähenenud,
pigem kasvanud. Kirjastust Logos tuleb tänada selle eest, et igal
aastal lisandub mõni ta vaimukatest teostest ka eesti keelde.
Ilmunud ajalehes
"Sirp" 25.augustil 2000.
|
