|
|
Kodu > Elulood
> Teel tähtede poole >
Metsavend
Metsavend
Koolipäev oli lõppenud. Aavo, Kalle ja Urmas seadsid sammud metsa poole,
et pisut hingata tõelise kevade hõngu. Linna kevad on üks, aga metsas
hoopis teine asi. Seal on kõik ehedam ja selgem. Linnud laulavad juba
oma kaunimaid armuviise ja sinililled tükivad lausa lumelapi kõrvalt välja.
“Ärme kaugele lähe. Eile olnud metsas suur laskmine. NKVD mehed ajanud
metsavendi taga,” teadis Urmas öelda.
“Mine sa oma jutuga! Nüüd siin veel mingid metsavennad ja nii linna ligidal!
Ma olen kuulnud, et Võrumaal pidi neid hulgem olema, aga siin – ei usu!”
vaidles Aavo vastu.
“No laskmine oli ja NKVD meeste autod olnud metsa ääres. Isa oli ise näinud,”
jäi Urmas kindlaks. Poisid otsisid metsa ääres autojälgi, kuid ei näinud
midagi.
“Siin neid küll olnud ei ole,” ütles Kalle. “Eks mets suur ja lai.” Aavo
lõi jalaga kuusekäbi lendu. Tema suur armastus oli jalgpall ja iga asi,
mida vähegi jalaga andis lüüa, ka lendu läks.
“Mis lai ta nüüd! Teisel pool lennuväli ja kui nad kedagi kätte tahavad
saada, siis ajavad kogu polgu välja,” arutles Kalle.
Oli kuidas oli, kuid poistel läks metsasoleku isu üsna ruttu üle. Sügavale
metsa nad seekord ei läinudki. Oldi nii ääres, et metsaveer näha. Loobiti
käbidega veidi aega vastu puid märki ja kõmbiti peagi kodu poole. Mine
sa neid asju tea? Lastakse veel kusagil mõni kuul lendu ja see pime võib
ju pihta tulla.
Laskmise loo kuulsid poisid hiljem Aavo isa käest üsna täpselt ära. Hukka
saanud noore mehe ema olevat ise rääkinud.
Jaak ja Volli olid lõpetanud vahetuse. Jaak oli vedurijuht ja Volli vedurijuhi
abi. Terve aasta olid nad ühe manöövriveduri peal olnud. Jaak oli üle
viiekümne, Volli napilt 19. Sügisel pidi sõjaväkke minema. See oli vastumeelt,
mis vastumeelt! Mine sa kolmeks aastaks hirsi, tursa ja mahhorka peale,
nagu vene kroonust räägiti.
“Mis sa nii mossis oled? Oled väsinud või?” küsis Jaak.
“Ei ole väsinud. Mõtlesin selle vene kroonu peale. Ega ei tahaks minna
küll! Minu vanaisa olevat siidiriiet suitsetanud ja pääsenud tsaari armeest.
Ei tea, mis teha, et koju jääda?”
“Ära sa nüüd tervist küll tapma hakka. Sõda otsas ja mis seal siis nii
ära ei ole. Ega enam nii kaua kui tsaari armees, 25 aastat, teenida tule.
Oma eesti poisid koos. Ega see asi nii võimatu ka ole.”
“Aga ikka ei taha. Sõja ajal raudteelt ei võetud kedagi sõtta, aga nüüd
räägitakse, et võetakse.”
“Kui just depoo ülem sõjakomissariaati sinu eest ei kirjuta!”
“Jaa, oleks ma mõni vanka, küll ta siis kirjutaks. Minu eest ei vääna
ta kõrtki kõveraks.”
“Mine sa tea? Ma võiks ka mõne sõna poetada. Õde elab teisega lausa ühes
majas ja ma olen hoovil ülemaga varemgi mõne sõna juttu ajanud.”
“No jaa, ma olen kuulnud, et uppuja haarab isegi õlekõrrest kinni. Eks
ma võta sind siis sõnast. Räägi! Vaata, mis kostab.”
Mehed astusid vaikides mööda raudtee äärt läbi võseriku kodu poole.
“Eile oli suur laskmine olnud. NKVD mehed ajavad Rolandit taga. Roland
kuulukse kodumail olevat. Ta vist elas kusagil vaikselt talve üle ja nüüd
on keegi teda siinmail näinud. Eks susserdajad ole kohe NKVD-lastele ette
kandnud. On pugejad! Juudaseid leidub ikka,” pahandas Volli.
“Meie olime temaga head sõbrad ja naabrid. Tema oli juba mees, mina poisike.
Aga sõbraks me saime. Roland oli saksa sõjaväes ja nüüd hoiab kõrvale.
Neile küll lubati armu, kes ise välja tulevad ja kellel pole veresüüd,”
arutles Volli.
“Otsi lolli! Alul lubavad, aga pärast koristavad ikka ära. Kes poole nende
jutust usub, saab kaks korda petta!”
Mehed astusid vaikselt edasi. Ühe põõsa tagant paistis tumedas läikivas
vihmamantlis mehe selg. Mees oli istunud kännule ja vist tukastama jäänud.
“See ju Roland,” sosistas Volli. “Teeme natuke pulli!”! Volli astus hiilides
lähemale ja siis kamandas:
“Ruki verh!”
Mees pöördus nii rahulikult, nagu oleks ta oodanud Volli hõiget, ja enne,
kui keegi millestki arugi sai, käristas vaikust lühike ja terav automaadivalang.
Volli haaras rinnast ja vajus aeglaselt maha.
“Roland! Meie oleme!” hüüdis Jaak.
Roland viskas automaadi maha ja jooksis Volli poole. Jaak kummardus Volli
kohale ja tegi ta kasukarinna lahti. Pluusi rinnaesine oli verine. Kostus
veel lühike korin ja nooruki pea vajus jõetult taha. Volli oli surnud.
Roland vaatas vaikides noorele sõbrale otsa. Volli hallid silmad vaatasid
midagi nägemata talle vastu. Aeglaselt laskus Roland põlvili ja vajutas
oma pea sõbra põse vastu. See saatuse hoop oli üle tema jõu. Kuumad pisarad
voolasid üle metsavenna näo, jättes pesemata palgeile tumedad jäljed.
Nüüd paistis ta lausa poisikesena.
“Miks? Miks? Miks sa tulid?” oigas Roland.
“Parema meelega oleks ma ise surnud. Aga sina!”
Jaak lasi mehe välja nutta ja siis küsis:
“Mida me nüüd teeme?”
“Koju viime.”
“Kas see ei ole sulle liiga ohtlik?”
“Mina ise kannan Volli koju.”
Roland läks põõsa taha, tõstis automaadi maast üles ja viskas üle õla.
Siis haaras ta Volli elutu keha sülle ja hakkas astuma. Jaak tema järel.
Kogu eilse päeva oli Roland lennus. NKVD mehed piirasid teda küll siin,
küll seal. Tal õnnestus kahest piiramisrõngast välja pääseda. Sõdurid
kammisid küll metsa, kuid nende pilk oli maas. Roland ronis kuuse otsa
ja nii sai ta välja. Sõdurid astusid mööda. Kaks korda läks nii õnneks.
Kolmandat korda enam riskida ei saanud. Roland oli just pidanud aru, kuhupoole
sammud seada. Nii oli ta kännule tukkuma jäänud. Meeste hõige äratas ta
üles ja ta otsustas ennast kallilt müüa…
Oleks tal õrna aimu olnud, et see oli ta oma sõber, kes: “Käed üles!”
kamandas ja veel vene keeles! See nali oli traagilise lõpuga. Olematuks
seda aga enam teha ei saanud.
Volli elas linna lähedal oma isa talus. Kogu vara oli kolhoosi antud,
kuid maja jäi alles. Isa vana koolikaaslane oli soovitanud kolhoosi astumise
avaldus esimesena sisse viia ja nii isa tegigi. Erilist jõukust neil ei
olnud, kuid vanaisa ehitatud kodu jäi alles. Väike kartulimaa ja heinamaa
olid ikkagi kodu juures. Elada sai. Isa oli kolhoosis laomees ja ema põllutööl,
poeg Volli veduri peal. Nii elasid nad lahedalt ära. Nii lahedalt, kui
peale sõda üldse elada võimalik oli.
Jaak avas ukse ja Roland astus kõikudes oma raske koormaga kööki. Volli
isa haaras kahe käega peast kinni. Tegi siis toa ukse lahti ja lasi mehed
mööda. Roland pani Volli elutu keha voodile.
“Kas surnud?” küsis isa.
Mehed noogutasid vaikselt.
“Mida küll ema teeb?” muretses isa, ise näost lubivalge.
“Mina olen süüdi. Mina lasin. Oh Jumal küll!” oigas Roland.
“Volli tahtis pulli teha ja hüüdis Rolandile: “Ruki verh!” Kas tema selja
taha nägi, kes see on? Pani kohe tina,” ütles Jaak.
“Mida küll ema teeb?” muretses isa edasi.
Ema astus vaikselt tuppa ja läks voodi juurde. Hääletult vajus ta voodi
kõrvale põlvili.
“Ema minestab,” ütles isa.
“Ei ma minesta midagi. Mul on lihtsalt nõrkusehoog. Ma nägin küll usseaial
kui Roland Vollit tassis. Ma kuidagi ei julgenud sisse tulla,” ütles ema
ja lisas:
“Jumal on andnud, Jumal on võtnud. Tema nimi olgu kiidetud!”
Isa vaatas ammuli sui põrandalt tõusvat naist. Kes oleks võinud arvata,
et ta nii vapralt selle raske löögi vastu võtab. Isa oli ikka naernud
ema usku, kuid nüüd võis ta oma silmaga näha, mida usk eluraskustes tähendab.
Ema hakkas kohe talitama. Tõi köögist kausiga vett ja hakkas Vollit riidest
lahti võtma.
“No mis sa passid? Aita riided maha võtta. Poiss tuleb puhtaks pesta ja
laudile panna,” kamandas ema isa.
“Sina, Roland, mine nüüd minema. Muidu saadad meile veel hädale lisa kaela.
Sinu töö on tehtud. Aitäh, et Volli koju tõid!” ütles ema ja tegutses
nii loomulikult, nagu see olnuks ta igapäevane töö.
Roland astus vaikselt uksest välja. Tema osa oli tõesti tehtud. Tema ei
saanud enam midagi heaks teha.
Isa ja Aavo olid ka matustele kutsutud. Aavo koos emaga oli olnud nende
talus sõjapaos. Sellest ajast käidi vahetevahel läbi. Kui mitte muud,
siis vahetati pühadekaart ja kohtuti pereemaga palvemajas.
Ärasaatmine oli laupäeval palvelast. Paar meest ja üks miilits seisid
palvela ukse taga. Palvela ise aga oli pungil rahvast täis. Oli ka palju
noori, oli Volli sõpru ja töökaaslasi.
“Ei tea, miks miilitsavalve ukse taga on?” küsis Aavo sosinal isa käest.
“Ei seal ole valvet midagi. Need ju kommunistid ja nemad palvelasse sisse
tulla ei tohi. Siis seisavad väljas. Küllap nad hauale tulevad.”
Onu Harry pidas talituse ja koor laulis mitu laulu. Kõne oli sellest,
et meil, inimestel, pole siin jäädavat linna. Meie otsime tulevast. Meie
otsime Jumala riiki. Seal ei ole enam surma ega leinamist. Seal, Issanda
trooni ees, kohtume taas ja ei lähe enam iial lahku. Kristlastel on ilusamad
ajad alles ees. Surm pole meile lõpp, vaid uue algus.
Keegi tädi tõlkis onu Harry jutu poolel häälel Volli töökaaslastele, sest
need olid ju enamasti venelased ega saanud eesti keelest aru. Mehed kuulasid
ja noogutasid. Keegi neist ütles lõpuks oma mulje:
“Nu baptistõ, da nitševo. Molotsõ!”
Ju siis onu Harry jutt meeldis. Arvata on, et paljud neist olid esimest
korda jumalakojas ja pealegi veel üldiselt põlatud baptistipalvemajas.
Andis päris imestada, et näe, nad ei ronigi mööda seinu, ei söö lapsi
ega tee mingeid muid õudusi, nagu neist oli räägitud. Kõik oli kombekas
ja viisipärane. Sestap siis ka venelaste tunnustus.
Vana Gaz “Ai-Ai” viis kirstu surnuaiale ja rahvas kõndis järel. Surnuaed
oli jõe poolt küljest ümbritsetud toomingapuude ja lepavõserikuga. Lindude
koor tervitas matuselisi.
Miilitsamehel oli ka pärg käes, mille ta pidi ülema korraldusel asetama
“bandiitide ohvri kalmule”, ütlema mõned patriootilised mõtted ning ülistama
nõukogude rahuarmastavat poliitikat. See ülesanne oli kogu asja juures
kõige vastikum. Kõnet pidada, see on üle mõistuse! Ta oli kirjutanud kõik
ilusti paberile üles, kuid lugemisega oli raskusi. See viis klassi, mis
ta omal ajal lõpetas, jäi sorava lugemise jaoks väheseks. Raamatuid ta
vihkas ja protokolle ei osanud ta sootuks kirjutada. Selleks oli neil
teine mees.
See surnu oli ikkagi bandiitide ohver. Räägitakse küll, et eksituse pärast
lastud. Lugu ise aga annab hea põhjuse rahvast metsavendade vastu ässitada.
Ühed bandiidid ja mõrtsukad nad kõik! Häda on ainult selles, et surnuaed
on nii võpsiku ääres ja mine sa tea, millal mõni bandiit sealt välja astub...
Kõhe on. Rahvast küll palju, kuid tema ju miilitsavormis. Iseasi oleks
siis, kui oleks lubatud erariides tulla, aga ülem oli resoluutne: lähed
vormis!
Tseremoonia jõudis lõpule. Pastor ütles sõnad: mullast oled sa võetud
ja mullaks pead sa jälle saama ja mullast äratab sind Issand Jumal jälle
üles. Inimesed astusid üksteise järel ette ja viskasid kolm peotäit mulda
kirstule. Miilitsamees astus ka ette, võttis peoga mulda ja tahtis visata,
kuid ta silm jäi peatuma võsast välja astuval mustas “plekkmantlis” mehel.
Mehel oli automaat risti rinnal ja ta astus kiirel sammul matuseliste
poole. Miilits seisis kui naelutatult paigal, mullapeotäis käes. Hirm
oli teinud ta liikumatuks. Püstolil oli isegi kuul rauas, kuid tal ei
tulnud meeldegi relva kätte võtta.
Roland astus haua juurde, seisis hetke vaikselt ja ütles surutud häälega:
“Anna andeks, sõber! See oli minu elu kõige suurem viga. Olgu muld sulle
kerge!” Metsavend viskas kolm peotäit mulda ja miilitsale pilku heitmata
astus tagasi võseriku poole.
Aavo vaatas inimesi. Need olid alul vaadanud miilitsat, siis metsameest,
kuid peagi mõistsid nad, et siin sõda ei tule. Miilits oli näost kaame
ja ta käed värisesid. Ta julges vaevalt hingata. Kui metsavend võttis
maast mulda, jooksis mingi vedelik mööda miilitsamehe püksisäärt üle kinganina
liivasse… Hirm oli võtnud mehelt kõik pidurid. Surm oli nii lähedal.
Kui põõsad Rolandi taga kokku lõid, viskas miilitsamees mullapeotäie maha
ja lasi pooljooksuga linna poole. Jäi panemata pärg ja ütlemata kõne “bandiitide
ohvri mälestuseks”. Kui saaks jaoskonda varjule! Järgmine kord, kui keegi
teda käsib matusele minna, läheb ta enne miilitsast minema, kui sinna
surma otsima.
Haud aeti kinni. Mees, kes sealt mulda viskas, kus miilits oli seisnud,
viskas märjalaiguse labidatäie mulda seljataha. Nagu hästi ei sündind
seda miilitsa lastud laiku hauda visata…
Vaikides mindi laiali. Aavol käis kuum jutt rinna alt läbi, kui ta mõtles,
et sama kergelt võib surm ka tema eluküünla kustutada. Mis siis saab?
Edasi ta ei tahtnud mõtelda. Midagi head see lugu ei tõotaks. Oleks, et
talle niigi palju enne surma aega antaks, et ta jõuaks Jumalat appi hüüda!
Siis oleks hea. Vollile seda aega ei antud…
Tagasi
raamatu lehele.
|
