Kõige paremini iseloomustab raamatut autor ise kui ta kirjutab “Pahareti kir japauna” eessõnas:
“Ma ei pea vajalikuks selgitada, mil moel sattusid minu kätte need kirjad, mis nüüd laiale lugejaskonnale avaldan. On kaks võrdväärset ja v astandlikku eksiarvamust, millesse meie sugupõlv võib põrguliste suhtes langeda. Ühel juhul ei usuta nende olemasolu. Teisel juhul seda küll usutakse, kuid ühtaegu tuntakse nende vastu liigset ja ebatervet huvi. Põrgulised ise tunnevad võrdset meelehead nii ühest kui teisest eksitusest ja tervitavad rõõmuga niihästi materialisti kui ka nõida. Raamatus kasutatud stiili võib hõlpsasti omandada igaüks, kes vastavad nõksud ära õpib. Kuid pahatahtlikel ja liigtundlikel inimestel, kes võiksid seda kurjasti pruukida, ei maksa mind jäljendada.”

"Pahareti kirjapauna" peetakse C. S. Lewise ühes peateoseks.