Lavastaja Jaan Toominga filosoofiline palveraamat on elutunnetus lähiminevikust ja käesolevast ajast, kuid see on ka valus järelhõige ning kummardus Uku Masingule (1909-1985), kelle rikkalik ajatu vaimne pärand on kindlasti teenäitajaks ka järgmistele põlvedele.

Igal inimesel on oma maailmavaade ja ainulaadne tee hällist hauani. Enamasti on see teekond etteaimamatu - täis lootusi, nende purunemisi ja õnnestumisi, täis kannatusi ning nende ületamisi, tihti ka allaandmisi. Igaühel tuleb sel teel risti kanda, kuid vähesed jõuavad mõistmiseni selle vajadusest ja tähendusest. Rõõmu tema kandmisest tunnevad vaid need, kes tajuvad, et surmaga ei lõpe kõik, vaid algab uus aeg. Inimesed kaovad, aga aeg ei kao, ta kulgeb edasi. Tuleb mõista, et meie elu siin maailmas ei ole juhus. Meie komistamised ja kukkumised juhtuvad selleks, et mõista lõpuks, mis on õige.

Oma palvetes palub Jaan Tooming, et inimene mõistaks oma olemise tähtsust siin maises elus, et ta mõistaks, kui rumal on rõõmustada asjade üle, mis on kaduvad, et ta mõistaks, et igavene on vaid vaimne tegu, mis on vaba särada tahtmisest ja mõttetust võitlusest.