Inimmõte on alandavalt lünklik, sageli mitmeti (siis ka vääralt) tõlgendatav ning määratud mattuma (nagu kõik muugi inimlik) aegade settesse.

Teame ju, et ükski inimlik olend ei jõua oma mõtlemises absoluutse tõeselguse vaieldamatuseni. Tõe kirkaimgi kiir murdub aju ja südame kõverpeeglis ning annab tunnistust, et tõe läte asub väljaspool inimest. Ilmselt ei jõua meie õpetus ja õppimine mitte kunagi tõetunnetuse viimistletud täiuseni.

Kuid inimene peab mõtlema.

Ja peab ka õppima.

Mõte sarnaneb kunstiteosega, millel on kahetsusväärne piirang: see väljendab kunstnikus sündinud subjektiivset nägemust ja originaali elusumma ühtainsat elutut jälge.

Siiski, mida otsustavamalt püritakse tõe poole, seda kaunimaks ja selgemaks kujunevad mõtted. Ja kuigi see protsess pole kerge, on see ometi tarkuse tee.

Teedy Tüür



"Midagi hella ja õrna ja püha ja võrreldamatut on kõiges", selline võiks olla üks pintslitõmme Philipp-Teedy Tüüri (sünd. 1930) luulemaastikest. Teedy Tüür on nii inimesena kui luuletajana ebatavaline, ometi praeguste kultuuri "tegijate" kristliku tausta väljapaistev isiksus. Olemusliku autodidaktina otsib ta asjade sisu, universumi saladusi ja Jumala sügavusi. Vastandina tänapäevasele enesekesksusele ei suuda ta olla omaenese mina läbürintides ekslev egoist, elamustesse uppuv tundleja ega ka kõike nivelleerida püüdev revolutsionäär vaid inimene, kes avab oma südame, igatsused ja palved. Teedy Tüüri luuletustes on armastus, mille algus on taevas aga mille igapäevaseks kandjaks oleme meie, inimesed.