Muusika, mis aitas uskuda, hingata ja võidelda

Eesti gospeli ja kaasaegse kristliku muusika alguskümnendid
See raamat on jutustus muusikast ja muusikutest, kelle olemasolu ja tegevus ei oleks tohtinud hilisnõukogudeaegses Eestis olla valitseva seadusandluse tõttu teoreetiliselt võimalik ja kelle kristlik sõnum on olnud tihti arusaamatu ilmalikule publikule, stiililt vale kristlastele.
Teos on täis trubaduure, bände, gospelkoore, helikassette ja gospelkirjandust, vastupanu ja vaimulikku järeleandmatust, kriitikat, hukkamõistu ja Piibliga pähelöömist, aga ennekõike soovi elus harjumuspärase asemel midagi teisiti teha.
Raamat, milles joonistuvad välja kristluse ja popkultuuri seoste jäljed eesti gospelis ja kaasaegses kristlikus muusikas, on esimene seda teemat käsitlev ülevaateteos.
Allikatel ja suulisel ajalool põhinev jutustus Selast, Effataast, muusikalidest „Kui mu rahvas“, „Elav vesi“ ja Jaak Tuksami folkmissast Erkki-Sven Tüüri „Via Aviumi“ ja Oikumene „Aafrika missa“, Marju Kuudi, Joel Steinfeldti, Tõnis Mäe, Elo Toodo, Taavo Remmeli Psalm 102 ja ansambel Sõnajalg kaudu Eesti Gospelfestivalide ning rockooper „Jesus Christ Superstar“ ja Kaari Sillamaa poporatooriumi „Kristus“ ettekandmisteni. Lisavärvi toovad raamatusse fotod ja illustratsioonid ning autori käsitlust täiendavad temaatilised ekskursid – unustamata seal, kus vaja, ka humoorikat satiiri.
Hiiumaa juurtega autor, teoloogiadoktor Riho Saard (s 1961) on Helsingi Ülikooli ja Ida-Soome Ülikooli kirikuajaloo dotsent ning EELK Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo emeriitprofessor, kes on kirjutanud kristlusest mitme erineva nurga all.
Ta on avaldanud uurimusi teemadel, mis puudutavad eestlaste 19. ja 20. sajandi usuelu, teoloogilise ja usulise kirjanduse tõlkelugu, Saksa kultuurprotestantismi mõjujälgi Eesti kultuuriloos, kirjutanud ka Vilde ja Tammsaare loomingust ja ohtralt Hiiumaa kultuurilugu, ning ka ühe suuremahulise eluloo.
Autor oli 1977–1983 Effataa gospelkoori liige, jäädes koori tegevusega seotuks 1990. aastani.