Pöördumine ja uussünd

Sari: Teoloogia ja praktika.

Autori eessõnast:
«Juba algkristluse päevist alates on mõistetel pöördumine ja uussünd kristluses keskne tähendus. See on vabakiriklike koguduste soov, et kõik koguduseliikmed oleksid pöördunud ja uuesti sündinud. Kogudusse astumisel annab inimene sellekohase tunnistuse. Sellele lisavad omapoolse hinnangu koguduse need liikmed, kes kogudusse astujat piisavalt tunnevad ja võivad kinnitada, kas inimese juures on toimunud uussünnile iseloomulikke muutusi või ei.

Kuid mida pöördumine ja uussünd siiski tähendavad? Milline võiks olla nende mõistete sisu tänapäeval? Kas need kajastavad mingeid tugevaid elamusi rohkete pisarate ja suure rõõmuga? Kas uussünd tähendab mingit erilist «valgustatust» või mingit muud erakordset nähtust? Kirjeldatakse ju nii pöördumise kui ka uussünni kogemustena väga erinevaid läbielamusi. Uues Testamendis räägitakse korduvalt usklikuks saamisest, kas see on midagi muud kui uussünd? Samuti on oluliseks küsimuseks, millest ära tunda, kas inimene on uuesti sündinud või mitte? Kas on olemas selliseid tunnuseid, mis võiksid siin heita küllalt selget valgust? Kui küsitleda inimesi uussünni ja sellega seoses olevate ilmingute kohta, siis võib saada hulga üsna erinevaid, lausa vastukäivaid vastuseid. Nii võib tekkida kahtlus, kas uussünd ongi mingi reaalne nähtus või on lihtsalt tegemist ühe illustreeriva pildiga inimese vaimuliku arengu ilmestamiseks?»